ILUKIRSID – ÜLETAMATUD ÕITSEJAD

 

Suur ja sõbralik taimeperekond Prunus koosneb ligikaudu 400 liigist. Ühesugust perekonnanime jagavad laukapuud, toomingad, ploomid, kreegid, aprikoosid, virsikud, mandlid, alõtshad ja kirsid. Viimastest tulebki allpool juttu. Sõna “kirsipuu” manab silme ette kas mahlast pakatava kirsikobara või teadmise, et kaugel Jaapanis on kirsside õitsemise algus kuulutatud töövabaks rahvuspühaks. Ikka selleks, et viimne, kui üks inimene saaks segamatult nautida kevade taastulemist koos kirsside õitevahuga. Aga meie, siin Eestimaal, kas meie ei saaks oma aedu kaunistada ilukirssidega?

Jaapanlased on õitsvate kirssidega tegelenud üle 1000 aasta. Selle pea kujutlematu aja jooksul on paljude sortide saamislugu vajunud unustuse hämarusse. Uuemate sortide sugupuud on küll teada, aga meile on sellest vähe kasu. Enamasti kuuluvad “jaapanlased” taimede külmakindluse 6-sse ja  7-sse kliimatsooni. Eestis peame paraku valdavalt leppima 4. ja 5. tsooniga. Vaid Lääne-Eesti saared ja kitsas rannikuala pakub pehmemat talve ja liigitub 6-sse tsooni.

Õnneks mõned ilukirsid on osutunud sitkemateks.

“Accolade” – kasvab suuremaks põõsasjaks puuks. Enne lehtimist avab ta ohtrasti üsna suuri roosasid pooltäidisõisi. Paraku on õiekobaratel üks väike “iluviga” – nad on longus allapoole. Oleks puu kõrge ja korraliku tüvega, siis saaks selle all jalutades õisi sinitaeva foonil täiega nautida. Aga kuidas sa põõsa sisse ikka ronid! Sellegipoolest on “Accolade” igati tubli kirss. Meie aias on ta oma 10 a vapralt vastu pidanud ja sõrmepikkusest mõne pungaga oksastusjupist tubliks 3,5 m kõrguseks põõsaks kasvanud. Sellega on ta täiesti iseseisvalt hakkama saanud, meie pole talle kätt külge pannud. Peale kevadise õieroosatuse rõõmustab ta meid sügisel oranzhikate lehtedega.

Edasi võiks väga päikeselisel ja tuuletul kasvukohal proovida õnne nende sortidega, mille esivanemate hulka kuulub peensaagjas kirsipuu (Prunus serrulata). Siiski oleks hoopis kindlam tema väga ilusaid sorte kasvatada suures tõrres, mille saaks talveks näiteks garaazhi hoiule sikutada.
”Amanogawa” -  on väike, sammasja kasvuga ja ülespidi hoidvate okstega puu. Tema lõhnavad pooltäidisõied on õrnroosad. Noored lehed on kollakaspruunid. Sügisel värvuvad lehed pronksoranzhiks.

“Kanzan” – on väidetavalt kõige laiema levikuga jaapani kirss. Ta kasvab pisut vaasja võraga puuks, mis kattub üleni tugevroosade suurte täidisõitega. Õitega koos rulluvad lahti ka punavasksed noored lehed.

“Kiku-shidare Sakura” – on graatsiliselt langevate okstega väike puuke. Roosade täidisõite kobarad kaunistavad puud nagu pehmed pallikesed.

Euroopaski on ilukirsipuude aretamisel mehetegusid tehtud. Hillier´i Puukoolis Inglismaal saadi möödunud sajandi esimesel poolel sahhalini kirsipuu (P.sargentii) hübridiseerimisel 2 ilusat roosaõielist kirsipuud, millest üks sai nimeks “Hillieri” ja teine “Spire”. Neist viimane osutus edukamaks – ta on võitnud aiandusauhindu ja teda paljundatakse rohkem. Mis parata! Papad on ikka mõnikord lapsukesele nimepanekuga puusse pannud. Silmapaistev sügisvärv vast aitas kaasa “Spire” VIP-ide hulka jõudmisele. Tegelikult on sahhalini kirsipuu ise paljude arvates üks kenamatest kirsipuuliikidest. Pealegi sünnivad tema augustis valmivad sentimeetrise läbimõõduga kirsid suhugi pista. Ameeriklasedki pole suutnud ükskõikseks jääda. Nende aretatud püstise kasvuga sort kannab nime “Rancho”.

Tubli 5. tsooni vastupidavus on ette näidata kuriili kirsipuul (P.kurilensis) ehk tähti närides nipponi kirsipuu kuriili teisendil (P. nipponica var.kurilensis).  Ta kasvab ca 1,5 m kõrguseks kerajaks põõsaks. Valged, kerge roosa jumega, rippuvad õied puhkevad mais. Tema sordil “Brilliant”  on puhasvalged õied. “Ruby” uhkeldab aga kahvaturoosade õitega. Mõlemad sordid hoiavad oma oksi ülespidi. Kuriili kirsipuudest saab ilusa vabakujulise rinnakõrguse heki.

Andunud päikeselemb on näärmeline kirsipuu (P. glandulosa). Inglased kutsuvad teda oma põliskodu järgi hiina põõsaskirsiks (Chinese bush cherry). Kuulsust on kogunud tema kaks sorti “Alba Plena” ja “Rosea Plena” (syn. “Sinensis”, “Flore Roseoplena”) Esimese muidu püsti hoidvad peened oksad kaarduvad graatsiliselt allapoole pontsakate valgete täidisõite koorma all. Teist kaunistavad roosad õiepallid. Põõsas kasvab napisti 1,5 m poolkeraks.

Magus kirsipuu (P.avium) on sedavõrd tubli talvituja, et Eestis kasutatakse teda murelite ehk maguskirsside pookimisel pookealusena. Inglismaa aiandusgurud loevad teda üheks ilusamaks oma kodumaa looduses kasvavaks puuks. Ta avab oma tasjad, suured, valged õied siis, kui lehedki hakkavad pungadest välja pugema. Metsiku magusa kirsipuu viljad on väikesed, punased kuni mustjad ja mõrud kuni magusad. Kasvab üsna suureks puuks. Sügisel värvuvad lehed kollaseks või oranzh-punaseks. Arvatavalt 1700.a. vallutas aiaomanike südamed magusa kirsipuu täidisõieline sort “Plena”. Kui see suur puu täies õies on , siis näib, et paks kiht valget lund katab puu ümarat võra. Loomulikult on ka selle sordi trofeede kapis mitmeid auhinnakarikaid. Ta vajab väga lahkel käel väetamist, sest muidu ta lihtsalt ei suuda seda tohutut õite massi valmis meisterdada. Vilju ei maksa sellelt puult loota.

Punaste lehtede ja mustjaspunaste võrsetega punalehine kirsipuu  (P. × cistena) on piisavalt vastupidav, et olla Kanada keskosa karmikliimalise preeria aiapidajate soovitusnimekirjas. Temast saab punasevärvilise madala vabakujulise heki. Vähegi soojema suvega maades kasvab ta 1,5 m kõrguseks, meil tikub kasv jääma tuntavalt tagasihoidlikumaks. Hekk värvub suve edenedes erinevatesse rusketesse toonidesse, aga roheliseks ei muutu ta kunagi. Ta õied on väikesed, valged ja lõhnavad, viljad aga mustjaspunased ja söödavad. Sama vastupidav on nobedasti keskmisekasvuliseks puuks edenev pensilvaania kirsipuu (P. pensylvanica). Tema valged õied vormuvad mitte väga suurteks, aga täitsa suupärasteks, punasteks kirssideks.

Loogilise jätkuna tuleb siinkohal juttu teha veel ühest kirsipuust, mida n.ö. vastavalt vajadusele liigitatakse nii ilukirsipuude kui ka viljapuude hulka. Vilt-kirsipuu (P. tomentosa) on kuni 1,5 m kõrgune ümar põõsas, mis kevadel kattub kahvaturoosade õitega ja juulis üsna suurte helepunaste maitsvate kirssidega. Venelased on Mitshurinist alates olnud vilt-kirsipuude  kasvatamisel ja sordiaretusel eestvedajateks. Väidetavalt kannatab vilt-kirsipuu välja kuni 30 kraadise pakase. Rikkaliku viljakande tarvis tuleb aeda istutada vähemalt 2…3 vilt-kirsipuud.

Kindlasti on sulle, kannatlik lugeja, jäänud mulje, et ilukirsside puhul on tegu enamasti puudega või kõrgemapoolsete põõsastega. Ometi on nende seas ka pinnakattetaimena kasutatav maadligi hoidvate okstega põõsas-kirsipuu roomav teisend (P. pumila var.depressa). See väike põõsake hoiab oma lehti ülespidi kikkis ja õitseb suve hakul tillukeste valgete õitega. Temal talvekartus ei ole probleemiks, pealegi jääb ta esimesel võimalusel lume alla.

Ilukirsside tarvis vali võimalikult päikeseline kasvukoht. Pinnas võiks vastata terminile “tavaline aiamuld”. Muld olgu pigem pisut aluseline, aga mitte ülemäära happeline. Kirssidele ei meeldi õhuvaene kinnivajunud pinnas. Nätske ja savine muld on neile vastunäidustatud. Vesine kasvukoht ei sobi kohe mitte. Kirsside hukkumise põhjuseks võib talveti olla mitte vali külm, vaid pikaks ajaks külmumata pinnasele pidama jäänud paksem lumevaip. Piltlikult öeldes juurekael haudub ära ja kirss hukub. Kirsse ei maksa sügavale istutada – ikka nii, et juurekael jääb maapinnaga ühetasa. Puude-põõsaste all ei maksa väga sonkida. Nende juured on üsna pindmised ja võivad kergesti viga saada. Oksi võid vajadusel lõigata suve teise poole algul. Lõikamisega ära mine hasarti – eemalda vaid võrasse sisse kasvavad oksad. Ülejäänuga saavad kirsid ise hakkama.

Jüri Annist Calmia Istikuäri OÜ juhataja.