KIIVRIGA LILLED

Lõokannused (Corydalis sp.) on hinnatud aiataimed tänu õite omapärasele kujule ja mitmetele liikidele omasele sõnajalasarnasele lehestikule. Osa lõokannustest tärkab kevadel varakult - aprillis - kui aias ei ole veel ülemäära lopsakat rohelust rääkimata õiterohkusest. Varaste lõokannuste haprad ja graatsilised puhmikud sunnivad pilgul peatuma. Maist alates lisanduvad omapärase kujuga õiekobarad. Erinevat liiki lõokannuste õied võivad olla valged, roosad, lillad, kollased, punased, sinised, mitmevärvilised. Mitmed lõokannuseliigid jätkavad õitsemist kogu suve, kolmandad on õiteehtes suve teisel poolel. Seega võime aeda valida väga erinevaid lõokannuseid. Selles liigirikkas perkonnas on nii ühe-. Kahe- kui ka mitmeaastaseid liike. Ei puudu ka igihaljad liigid.Ometi ei kohta neid kauneid lilli kaugeltki igas aias. Järgnevalt püüame lõokannustega rohkem sina peale saada.

Lõokannused (Corydalis) kuuluvad magunaliste (Papaveraceae) sugukonda. Samasse sugukonda kuulub veel teinegi tuntud püsililleperekond - Dicentra - murtudsüda. Lõokannuseid väidetakse maailmas olevat kuni 320 liiki. Suuremas enamuses kasvavad nad põhjapoolkera parasvöötmes. On selge, et selline suur arv erinevaid liike tunneb end koduselt üsna erinevates kasvukohtades. Kasvutingimuste järgi eristatakse 4 gruppi lõokannuseid:

Eelistavad kasvada päikesepaistel või osalises varjus. Vajavad viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Siia gruppi kuuluvad näiteks valkjas lõokannus (C. ochroleuca) ja harilik lõokannus (C. solida).

Tunnevad end hästi päikesepaistelisel kasvukohal, mille pinnas on toitainetevaene ja kuiv. Esindajateks on näiteks kahevärviline lõokannus (C. diphylla) ja ........... (C.malkensis).

Poolvarjuline kasvukoht viljaka niiske mullaga. Seejuures peab pinnas olema ikkagi hästi vett läbilaskev. Siia kuuluvad näiteks siniseõielised liigid - kashmiiri (C. cashmeriana) ja .......... lõokannus (C. flexuosa).

Eelistavad päikselist, soojemat kasvukohta. Pinnasena tuleks neile kokku segada võrdsetes osades tavalist aiamulda, lehekõdu ja peent graniitkillustikku. Taime puhkeperioodil tuleb teda kaitsta liigse niiskuse eest. On ka üldse külmaõrnemad. Esindajateks on näiteks popovi (C.popovii) ja wilsoni lõokannus (C. wilsonii).

Paljud lõokannused on nõus kasvama pea igasugustes oludes. Selliseks äärmiselt vähenõudlikuks liigiks on näiteks Eesti aedadeski rohkem levinud kollane lõokannus (C. lutea).

Eestikeelse nime on lõokannused saanud loomulikult kannusekujuliste õite järgi. Iseloomulik pikk kannus on moodustunud õie ühest kroonlehest. Kannusesse eritub nektarit, mille lõhn meelitab kohale mitmesuguseid putukaid. Nendest vähesed (peamiselt kimalased) suudavad lükata kõrvale kannuse sissekäiku katvad sisemised kroonlehed ning jõuavad nektarini. Seesuguse madistamise käigus pääseb kimalase keha katvate karvade vahelt tahes või tahtmata lahti sinna kinnijäänud õietolmuteri ning lõokannuse õis saab suure tõenäosusega ära tolmutatud. Taime ladinakeelne perekonnanimi “corydalis” on tuletatud aga hoopiski sõnast “kiiver”.

Lõokannuste juured on muguljalt paksenenud või puitunud. Muguljuureks on lõokannusel kujunenud lisajuur (daaliatel moodustuvad mugulad külgjuurtest). Muguljuurtega lõokannused on varustatud ka kokkutõmbuvate nn. tõmbejuurtega, mis aitavad mugulatel püsida kindlal sügavusel. Ilma tõmbjuurteta kasvaksid mugulad mõne aastaga mullast välja.

Lehed on lõokannustel väga dekoratiivsed, enamasti 2 või 3- kordselt jagused. Lehtede värvus varieerub hallikasrohelisest kuni sinakasroheliseni.

Seemned paiknevad kõdrakujulises kupras. Nende levitamiseks meelitab lõokannus kohale tragid abimehed - sipelgad. Hõrgutisena toimib seemnekesta ümbritsev pehme seemnerüü, mis sisaldab toitvaid õlisid või valke.

Lõokannuste kasvatamisel ei tule reeglina erilist vaeva näha. Nad on enamasti täiesti külmakindlad ja väga vastupidavad haigustele. Ka aiakahjurid jätavad lõokannused puutumata. Isekülvi abil moodustavad mitmed lõokannused paraja “padriku”, mis tekitab aeda pilkupüüdva värvilaigu. Varjutaluvus teeb lõokannused eriti hinnatud aiataimedeks. Siiski ei taha nad täisvarjus kasvades rikkalikult õitseda.

Lähemat tutvumist lõokannustega tuleks alustada kahest Eestiski kasvavast liigist:

Harilik lõokannus - C. solida (L.) Clairv (C. halleri Willd) - kasvab lehtmetsades ja võsastikes. Õitseb varakult, enne puude ja põõsaste lehtimist. Roosakasvioletsed õiekobarad kerkivad kuni 20 cm kõrgusele. Lehed sinakasrohelised. Liik lõpetab vegetatsiooni kesksuveks. On aretatud mitmeid väga dekoratiivseid sorte, nagu punaseõieline “Transsilvanica” ja valgeõieline “Alba”. Väga suurte valgete õiekobaratega on sort “Snowstorm”

Vahelmine lõokannus - C. fabacea (Retz) Pers. [ C. intermedia (L.) Mérat] - kasvab samuti lehtmetsades ja võsastikes, aga harva. Õied lillakasroosad. Taimede kõrgus 8...15 cm.

-------------------- - C. bulbosa sün. C. cava - selle Euroopa lehtmetsadest pärit lõokannuse kõrgus küünib 25. cm-ni. Hoiab lehed pisut longus. Tumelillad õied ilmuvad kevadel varakult. Suvel lõpetab vegetatsiooni. Nime on saanud töntsakast mugulast, mille taim aastate jooksul moodustab. Kasvab meeleldi poolvarjulises kohas. Paljuneb hästi isekülviga.

Kashmiiri lõokannus - C. cashmeriana - puhkeb õitsema kesksuvel. Tema erksinised õied lihtsalt ei saa jääda märkamatuks. Vajab jahedat, varjulist, niiskemat kasvukohta. Taime kõrgus on 10...25 cm.

Valkjas lõokannus - C. ochroleuca - on igihaljaste lõokannuste üheks esindajaks. Selle liigi kreemikad õied ulatuvad 30 cm-ni. Taim alustab õitsemist suve hakul ja õitseb sügiseni. Lehed hallikasrohelised. Valkjal lõokannusel on puitunud juured. Paljuneb isekülviga.

------------------ - C. cheilanthifolia - on samuti igihaljas. Pärit on ta Hiinast. Moodustab ääretult ilusa sõnajalalaadse puhma, millele lisanduvad sügavkollased torujad õied. Kasvutingimuste poolest kuulub 1-sse gruppi.

Kollane lõokannus - C. lutea - kasvab tiheda igihalja puhmana Euroopa mägedes. Aedades on teda kasvatatud juba 400 aastat. Teda on leitud Tartust Kassi-Toomelt naturaliseerunult. Õitseb juunist kuni lumeni. Paljuneb isekülviga.

Popovi lõokannus - C.popovii - ei ole päris 100% külmakindel. Ei talu talvist niiskust. Kasvutingimuste poolest kuulub 4-sse gruppi. Kevade lõpupoole puhkevad kahevärvilised (valge + tumelilla) õied efektsetena sinakasroheliste lehtede taustal.

Liikide tutvustamist võiks veel väga pikalt jätkata, aga paneme siinkohal punkti.

Paljundamiseks - võib lõokannusepuhmikuid jagada. Kevadelõitsevate liikide puhul tehakse seda tööd suve II poolel. Terve suve õitsevaid liike jagatakse varakevadel. Mitmed liigid paljunevad isekülviga. Kui soovitakse seemneid külvata kastidesse, siis tehakse seda kohe peale seemnete kogumist. Talveks jäetakse kastid välja lume alla. Seemned tärkavad kevadel. Pisukesed mugulahakatised istutatakse peenrasse 5...7 cm sügavusele augusti lõpul-septembris. Õitsema hakkavad noored taimed reeglina kolmandal aastal.

Lõokannused väärivad hoopis laialdasemat levikut meie aedades. Nad tasuvad omapärase iluga kuhjaga istikute hankimisel tehtud kulutused.

Jüri Annist