METSSIREL –  LUMMAVALT  ILUS,  KUID  TUJUKAS  JA  OHTLIK  KAUNITAR.

(ilmunud “Aed ja Kodu” märts 2006)

 

Arillis – mais võib hõredama lehtpuumetsa all siin- seal märgata lillakasroosade õitega kaetud põõsaid. Lähemale sammudes tajume suurepärast aroomi, mis varakevadiselt karges õhus kaugele levib. Kuna metsa all võib kohati lumelaikusidki olla, siis pole teisi õitsejaid märgata ja kangesti tahaks õitsvaid oksi koju kaasa murda.  Ilma noata ei õnnestu oksamurdmine kohe kuidagi. Kes teadmatusest hammastega sitkeid oksi püüab läbi kaksata, kahetseb hiljem oma tegu kibedasti. Näsiniin – nii on vanarahvas mitmel pool Eestis teda tabavalt kutsuma hakanud – on üleni sedavõrd mürgine, et tundlikuma nahaga oksamurdja sõrmed võivad hiljem villi minna ja hammastega oksasikutajal lõpeb metsaskäik tursunud kõriga (seda siiski harva). Kui koduteel mõni metsaametnik vastu juhtub tulema, siis ootab teid viimase ebameeldivusena ees trahv looduskaitsealuse taime murdmise eest.

Harilik näsiniin – Daphne mezereum – on saanud omale palju nimesid. Teda on ilmselt tema ilu pärast hellitavalt nimetatud metssireliks, kuigi lähemalt vaadates näsiniine õied sireli omadele üldse ei sarnane. Saarlased kutsusid teda nasinaks, läänlased naeseniinepuuks, Lõuna-Eestis oli tal nimeks küüvits. Pala kandis tunti teda surmalille nime all. Ja mitte ilma asjata! Harilikust näsiniinest on leitud 3 toksilist ühendit, mis kannavad nimesid – daphnetoksiin, mezereiin ja dihüdroksükumariin. Õnneks on inimesed ja ka loomad sedavõrd arukad, et hukkunutest pole kirjasõnas teateid leida.

Perekonda näsiniin kuulub 50 liiki igihaljaid, pooligihaljaid või heitlehiseid põõsaid. Mitmed nende seast on sedavõrd külmakindlad, et Eesti oludes kenasti vastu pidada, aga ometi pole neid aedades näha. Selleks on mitmeid põhjusi, mida peale nende esiletoomist püüaksin kummutada või vähemalt leevendada.

  1. Harilik näsiniin on vähehargnevate okstega hõre põõsas, mis ei võta kunagi kompaktset vormi. – Nii see tõesti on! Selle vastu aitab suure näsiniinte sõbra hr. Mart Veeruse poolt soovitatud trikk. Näsiniine seemned idanevad reeglina väga hästi. Sügisel, kui hernesuurused erkpunased luuviljad (tahaks siinkohal kangesti kasutada terminit “marjad”, aga paraku pole see termin näsiniine puhul korrektne) kenasti põõsast kaunistavad, tuleb peotäis luuvilju põõsa keskele kaevatud ca 10 cm sügavusse auku visata ja mullaga katta. Kevadel tärkavad näsiniine seemikud, nagu muru ja paari aastaga on taimedekogum igati vormikas ning õitseb sedavõrd fantastiliselt, et võtab hingetuks. Ei tasu loota, et küllap viljad maha pudenedes isekülvi teel põõsa tihedamaks kasvatavad. Niiviisi hakkavad kasvama vaid üksikud seemikud. Kas teeb külm katmata seemnetele liiga, või tassivad linnud nad laiali – mine võta kinni!

Aiakujundaja pr. Irma Tungal on oma näsiniinepõõsaid tihendanud traditsioonilisel moel -resoluutse tagasilõikusega. Allesjäänud oksajuppidel tärkab uinuvatest pungadest hulk uusi võrseid, mis põõsa kenasti kohevaks muudavad. Paraku on näsiniined suhteliselt laisad kasvajad ja nende tagasilõikamine nõuab hingejõudu.

  1. Näsiniined on üleni mürgised, lapsed võivad nende ahvatlevalt punaseid vilju süüa ja hukkuda. – Tõepoolest, fataalse mürgituse esilekutsumiseks piisavat laste puhul vaid mõnest marjast. Eks iga ema-isa õpetab maimukesele maast-madalast seda, et iga asi, mis vaatevälja ilmub, ei sobi suhu panna. Arvatavalt oleksid inimesed ammu välja surnud, kui nad kõike kättesaadavat ahnelt neelaksid. Pealegi on looduses nii sätitud, et paljud mürgised asjad on sedavõrd vastiku maitsega, et neid lihtsalt ei õnnestu mürgistuse saamiseks vajalikus koguses neelata. Nii on ka näsiniine viljad põletavalt kibedad. Vaatamata kõigele söövad paljud linnud neid isukalt. Mõnel pool Euroopas kasutatavat kuivatatud vilju pipra asemel.

Meid ümbritsevate mürgiste taimede üleslugemine läheks siinkohal väsitavalt pikale, aga olgu siiski mõned levinud mürgised aiataimed meeldetuletuseks esitatud: käoking, võsaülane, pukspuu, varsakabi, maikelluke, kukekannus, lumeroos, päevaliilia, karukell, jugapuu, elupuu, kullerkupp, tulp. Ometi pole aias kasvavate mürgitaimede läbi teadaolevalt keegi hukka saanud. Tiikidesse ja lahtistesse kaevudesse on kukkunud nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Sellegipoolest pole aiaveekogude rajamist katki jäetud!

Tahtmaks tagada võimalikult suurt ohutust näsiniinte kasvatamisel, tuleks  näsiniine viljahakatised okstelt “maha pühkida”. Selleks tuleb 3…4 nädalat pärast õitsemist näsiniine oksi läbi kinnastatud peo tõmmata (pihku ei maksa nii kokku pigistada, et ka lehed kaasa tulevad).

Olgu siinkohal märgitud, et näsiniini on laialt kasutatud ravimtaimedena, nendest saadakse kollast värvi, Nepaalis valmistatakse neist paberit. Ajast aega on näsiniin pakkunud kaitset nõidumise ja kaetamise vastu.

3.      Näsiniined hukuvad mõnikord seletamatul põhjusel. – Tõesti juhtub seda vanemate taimede puhul ja sagedamini soojema kliimaga maades. Täpset põhjust ei osata välja tuua, viidatakse nii viirus- kui ka seenhaigusele. Ilmselt aitab näsiniinte hukkumisele kaasa liiga kuum ja kuiva pinnasega kasvukoht. Kui eespool kirjeldatud seemnete külvamise nippi regulaarselt kasutada, pole suurt katki midagi, kui taimekogumist mõni isend hukub. Mart Veerus on oma näsiniini igal aastal pritsinud õunapuude õitsemiseelse pritsimiskampaania käigus. Selleks ajaks on näsiniined oma õilmitsemisega parajasti ühele poole saanud ja mesilased ei tunne nende vastu enam huvi. Putukamürk (karate, malasiin jne.) on tarvilik lestade (arvatavalt maasikalest) ohjamiseks, kes tikuvad surmalille kimbutama. Seenhaiguste tõrjeks lisab hr. Veerus lahusele mõnda fungitsiidi (eelistatult topaasi).

Kuna näsiniinte juurestik koosneb üksikutest, lihakatest, sügavale tungivatest juurtest, siis on nende esialgne stabiliseerimine aias problemaatiline. Tark on osta noori (väiksemaid) taimi. Pr. Tungal soovitab tungivalt püüda vältida näsiniinte istutamist ümber poti keerdunud juurtest moodustunud juurepalliga – selliseid juuri tuleks istutamise käigus ikkagi püüda sirgestada.

On täiesti kindel, et kord juba juurdunud näsiniint ei tasu esimese mõtteimpulsi ajel ümber istutada. Metssirelid ei talu solgutamist. Näsiniined on taimed, keda ei maksa mütsiga lööma minna. Nad on väljakutseks igale andunud aiasõbrale. Nad tasuvad hoolitsuse eest oma õite iluga, meeldiva lõhnaga ja kompaktse, vähe ruumi võtva vormiga.

4.      Näsiniini pole saada, nende sortide valik on väike. – Ilmselt pole meie aiapidajatel nende ilust selget ettekujutust. Euroopas õitsevad nad sedavõrd vara (märtsis), et turismihooaeg pole veel alanud ja eestlased ei satu sel ajal soojemate maade aedadesse. Kuna meie istikuäridest neid eriti ei küsita, siis pole ka istikuid suuremal hulgal sisse toodud. Dendroloog pr. Aino Aaspõllu andmetel on näsiniini paljundanud ja kasvatanud Lätis asuv Baltezersi puukool. Eestis on palu-näsiniint oma puukoolis paljundanud aednik hr. Mati Laane.

Teisalt on paljud näsiniined edukalt paljundatavad seemnete abil. Ka mitmed sordid annavad seemnepaljunduse kaudu sordiehtsaid järglasi. Miks siis mitte veeta mõned tunnid internetis ringi kolades ja tellida endale pakike seemnetega. Põnevust kui palju!

Olgu järgnevalt esitatud lühike ülevaade näsiniintest, kes meie kliimas vastu võiksid pidada. Paraku on eestlaste kogemus selles vallas sedavõrd kasin, et allpooltoodus võib esineda faktivigu.

 

Harilik näsiniin - D. mezereum – on kuni 1,2 m kõrgune heitlehine põõsas. Hr. Veeruse andmetel kasvas perekond Toovere aias Tallinnas 1,8 m kõrgune harilik näsiniin. Põõsas õitseb enne lehtimist aprillis-mais lillakasroosade õitega, mis kinnituvad 3…4 kaupa eelmise aasta võrsetele. Kuni 10 cm pikkused süstjad lehed on koondunud tihedamalt võrsete tippudesse. Septembris valmivad hernesuurused punased luuviljad, mis kinnituvad otse võrsele. Külmakindlusega tal probleeme pole, ta kasvab hajusalt üle kogu Eesti.

            `Rubra Select´ - kasvab kiiremini (kõrgus kuni 1,5 m) ja on loomuldasa tihedama oksastikuga kui liik ise. Õied on suuremad, tumedamad ja neid on tunduvalt rohkem, kui liigil. Ei vilju.

            `Purpurea´; `Rubra´- on veel paar tumedamaõielist kultivari. Jääb mulje, et iga puukool, mis näsiniinesid paljundab, on oma väljavalitud emapõõsale ka suupärase nime pannud. Paraku pleekuvad nende kõigi õied kiiresti. Õige oleks istutada punaseõielisi näsiniini nii, et lõuna ajal jääksid nad päikese eest varju.

Hariliku näsiniine valgeõieline vorm – D. mezereum var.alba ( ka var.album või f. alba) on tugevasti lõhnavate puhasvalgete kuni kreemvalgete õitega ca 1,2 m kõrgune põõsas. Viljad on tal kollased. Paarile eriti suurte valgete õitega kultivarile on pandud nimeks `Bowles White´ ja  `Paul`s White´. Ka nende viljad on kollased.

Väidetavalt saab kõigist ülalnimetatud näsiniinte seemnetest sordiehtsaid järglasi.

 

Palu-näsiniin – D. cneorum – on igihaljas kääbuspõõsas, mille kõrgus ulatub vaid 0,2… 0,4 m-ni. Kuna ta on laiuva loomuga ja tema oksad juurduvad kergesti, siis võib täiskasvanud põõsastiku diameeter olla kuni 2 m.  Kasvab väga aeglaselt. Ka temal ei ole Eesti talve üleelamisega probleeme. Palu-näsiniin õitseb mais. Tema magusalõhnalised õied on karmiinroosad. Viljad on tal pruunikas-kollased. Viljadel ei ole dekoratiivset väärtust.

            `Eximia´ - on palu-näsiniine populaarseim sort, mida sagedasti Euroopas müüakse lihtsalt palu- näsiniine nime all. On liigist kiirema ja kompaktsema kasvuga. Õiepungad on erkpunased, avanenult on õis roosa. Tema Euroopa mõõtudeks antakse: kõrgus 25 cm ja laius 60 cm.

            `Lela Haines´ - väikseim ja kuivataluvaim palu-näsiniinte seas. Kasvab vaid 5 cm kõrgeks ja 30 cm laiaks. Seda roosaõielist kääbust istutatakse sagedasti kuivmüüri pragudesse.

            `Pygmaea Alba´ - on eelmisest paar cm kõrgem valgeõieline kaunitar. `Pygmaea´ on tema roosaõieline kaksikõde.

            `Ruby Glow´ -  on väga õierikas 20 cm kõrgune põõsas. Õied on tumeroosad.

            `Variegata´ ( ka `Albomarginata´) – on väikeste, valgega ääristatud lehtedega põõsake.

 

Kalju-näsiniin – D. petraea – on pärit Põhja-Itaalia lubjakivimägedest.  On samuti väga aeglasekasvuline igihaljas kääbik, kelle kõrgus ei ületa 15 cm. Õitseb roosade õitega. Hr. Veeruse aias kestis ta kenasti hulk aastaid, kuigi käsiraamatud pakuvad tema külmataluvuseks 6. kliimatsooni (Eesti põhja- ja idaosa kuulub 4. tsooni ja Lääne – Eesti 5-sse).

            `Grandiflora´ - on uskumatult õierikas kultivar. Õied on liigist suuremad, aga samuti roosad.

 

Alpi näsiniin – D. alpina – on kuni 0,5 m kõrgune, heitlehine, täiesti külmakindel põõsas. Valged õied on koondunud võrsete tippudesse. Ovaalsed lehed on hallikasrohelised.

 

Kaukaasia  näsiniin – D. caucasica – on eelmisest pea poole kõrgem külmakindel põõsas. Tugevasti lõhnavad õied on tal säravvalged sügavroheliste lehtede taustal. Lehed püüavad olla igihaljad, aga tõsisema külma korral poetab ta nad ikkagi maha. Liigi eripäraks on pikk õitsemise aeg. Ta alustab mais ja lõpetab külmade tulekul. Väidetavalt on seda iludust lihtne kasvatada, kuid paraku pole seda meil millegipärast proovitud.

            `Summer Ice´ - on ameeriklase Robert L. Ticknor´i poolt 1992.a. paljude seemikute hulgast valitud põõsas, mille lehed on ääristatud valge kandiga. Sorti iseloomustab eriti ühtlane ja pikk õitseaeg.

 

Burkwoodi näsiniin – D. × burkwoodii – on kaukaasia ja palu-näsiniine hübriid. Ta peaks olema sama külmakindel, nagu harilik näsiniin. Paraku pole ka teda Eestis näha olnud, sortidest rääkimata.

            `Carol Mackie´ - on roosakasvalgete õitega 90 cm kõrgune põõsas. Pooligihaljad, rohelised lehed on ääristatud kreemvalge kandiga. Kuna lehed jäävad sügisel põõsale kauaks püsima, siis on nad hinnatud aia kaunistajaks talve hakul.  On Euroopas üsna populaarne sort, kuna tal on hästi kontrastsed lehed ja ta edeneb üllatavalt kiiresti. Nagu ikka kõigi kirjulehiste taimede puhul, tuleb kogemata rohelisi lehti kandev oks põõsast kohe välja lõigata.

            `Lavenirii´ - kannab kevadel väga rikkalikult kahvaturoosasid õisi. Kasvab samuti 90 cm kõrgeks.

            `Briggs Moonlight´ - lehed on keskelt kollased ja vaid äärest rohelised. Klorofülli vähesus annab kohe tunda – põõsas kasvab tunduvalt aeglasemalt, kui teised kirjulehised näsiniined.

            `Astrid´ -  lehed ääristatud valge kandiga. Õied roosad. Kõrgus kuni 1,2 m.

            `Gold Edge´ -  lehed ääristatud kuldse kandiga. Kasvab kuni 1 m kõrgeks.

 

Blagay näsiniin – D. blagayana – on vaevalt 15 cm kõrgune, laiuva kasvukujuga, igihaljas näsiniin, kelle iseloomustamiseks hr. Veerus kasutab järjekindlalt terminit “erakordselt ilus”. Ka tema puhasvalged õied on, nagu alpi ja kaukaasia näsiniintegi omad, koondunud pallikesekujulistesse kimpudesse võrsete tippudes. Lehed on tal nahkjad ja annavad sellega taimele veelgi lisaväärtust. Oksad juurduvad, kui neid kivikestega maadligi suruda ja turbakompostiga pisut multshida. Ka Blagay näsiniin, nagu teisedki liigid, laseb ennast hästi seemnetest paljundada. Väidetavalt ei haigestu see näsiniin teisi kimbutavasse haigusesse. Rootsis maiustavad hirved igal võimalusel selle näsiniinega, neid kaetakse piisavalt kõrge aeda ümbritseva  tara puudumisel eraldi metallvõrguga.

 

Giraldi näsiniin – D. giraldii – on Hiinast pärit omapärane, täiesti külmakindel, 0,6 m kõrgune, heitlehine, püstise kasvukujuga põõsas. Õitseb kesksuvel tibukollaste sidrunilõhnaliste õitega. Sügisel kaunistavad põõsast punased viljad.

 

Nagu eeltoodust näha leiduks näsiniinte seas midagi sobivat igale maitsele. Kuidas neile aga õiget kasvukohta valida, et vältida hilisemat ümberistutamist?

Eestis kasvab ta reeglina hõredamas metsas, aga ka kraavikallastel, raiesmikes. Tegelikult õitseb ta paremini päikese käes kasvades. Pinnas peab olema huumuserikas (viljakas) ja vett läbilaskev. Kui on olemas oht, et vihmavesi võib mulla liialt vettinuks teha, tuleks näsiniined istutada kõrgpeenrale. Ta tahaks, et ta juured oleks jahedas (sarnaselt elulõngale). Pinnase kuumenemise vastu kaetakse põõsaalune ala liivast ja turbast segatud multshikihiga. Väidetavalt on näsiniined mulla happesuse suhtes üsna ükskõiksed, kuid hr. Veerus soovitab kääbikuid kasvatada lausa rodode ääristusena. Kuid eks soovituslik liiva ja turbamultshki hoiab kasvukoha pinnase pisut happelisemana. Kastmisvette võiks pisut – “maitseks” – panna mõnd lahustuvat rodoväetist. Kuival ajal on kastmine vajalik, sest näsiniined ei talu läbikuivamist. Nad ei talu ka tuuletõmmet.

 

Need aiapidajad, kellel on ette näidata mõninganegi valik metssireleid, võivad ennast lugeda “edasijõudnud aiafännide” klubi liikmeks.

Jüri Annist

Calmia Istikuäri juhataja