Pajud.

Erinevaid pajusid loendatakse maailmas 300 liigi kanti. Esimene omadus, mis sõna “paju” kuuldes tavaliselt meelde tuleb, on kiire kasv. Seda pajude omadust on tõtanud ära kasutama “rohelise” elulaadiga inimesed, kes propageerivad nn. energiavõsa, kui loodussõbralikku ja taastuvat energiaallikat. Taimedeks, kes hästi kiiresti tiheda võsa moodustavad on vitspaju (Salix viminalis), aga ka pikalehine paju (S.× dasyclados). Saagi koristamine (s.t. võsa niitmine) pajusid ei heiduta – mõne aastaga on uus põõsapatsik valmis ja ootab niitmist ning hakkepuiduna ahju ajamist.

Loomulikult on paju-usku ka kõik need inimesed, kes punuvad korve, mööblit ja teisi tarbeesemeid. Kõrvuti juba tuttava vitspajuga kasutatakse punumismaterjalina veel paljude teiste pajuliikide oksi.

Eestis ei ole pajud palgipuudena erilist tarvitust leidnud. Mujal maailmas, kus mitmed pajuliigid vägevaid mõõtmeid omandavad, läheb ka pajupuit asjaks. Pajude koor sisaldab küllalt palju parkaineid ja seda on nahaparkalid aegade jooksul oma töös pruukinud. Pajukoorest on valmistatud ka aspiriini.

Siinkohal ei mahu andma mingitki vähegi asjalikku ülevaadet kõigist neist sadadest pajudest. Peatuks vaid mõnel pilkupüüdval pajul, keda meie aedadesse hoopis rohkem võiks istutada, kui seda seni on tehtud. Paju on kahekojaline taim, mis tähendab, et tema emas- ja isasõied on erinevatel taimedel. Isasõied on need ilusad, enamasti valged, urvad. Emasõied on hoopis tagasihoidlikumad, tihti rohekad ja piklikud harud, mis levitavad pisukest õrna aroomi. Enamasti paljundatakse pilkupüüdvate urbade tõttu just isaseid eksemplare.

  1. Suurtest alustades tuleks esimesena peatuda majesteetlikul hõbepajul ehk hõberemmelgal (S.alba). See vägev puu kasvab nobedasti kuni 20 m kõrguseks. Tema nõtked oksad ripuvad pikalt alla. Kitsad lehed läigatavad tuules lipendades on hõbejat alumist pinda. Paraku on hõberemmelgas tavaaeda selgelt liiga suur. Tema poole väheldasemale teisendile (S. alba var.sericea) tasuks aga aias ruumi leida. Ta kasvab ümara võraga 10 m kõrguseks puuks või tugeva tagasilõikuse korral jääb kõrgeks ja tihedaks põõsaks. Meie pere suvekodus oli ta juba ilus 4…5 m kõrgune puu, mis markeeris kenasti kohta jõe kaldal, kust võis ohutult “peakat panna”. Paraku otsustasid koprad ta pruukostiks võtta ja nüüd on seal ilus hõbedane kohev põõsas. Küllap isehakanud koprast kärnerid hoolitsevad, et harvendamise läbi ta end veel tihedamaks kasvataks. Jutuksoleva teisendi lehed on mõlemalt küljelt valkjate udemetega kaetud ja nii näeb see paju tunduvalt “hõbedasem” välja kui põhiliik ise. Paljud asjatundjad nimetavad teda meie oludes kõige hõbedasemaks puuks üldse. Päike ja niiskemapoolne muld on talle parim, aga ta lepib ka suhteliselt kuiva pinnasega.
  2. Rabe remmelgas (S. fragilis) on teine paju, keda Eestis suure puuna leida võib. Tema otsa ei maksa ronida – oksad, mis näivad piisavalt jämedad, et mitut inimest kanda, murduvad ootamatult juba ühe inimese raskuse all. Karjala kannaselt, Terijoki´lt, leidsid soomlased tiheda ümara võraga raberemmelga, keda nad siiani kutsuvad “terijoensalava”. Paraku on Terijoki asemel 1939.a. alates kaartidel hoopis Venemaa suvituslinn Zelenogorsk, aga vormikas pajukaunitar on jäänud. Terijoensalava ametlik nimi on rabe remmelgas “Bullata”. Soomes ja mujal Skandinaavias on “Bullata” sagedane asukas nii parkides kui ka aedades. Meil on ta üsna haruldaseks eksikülaliseks, brittide tuntuimad käsiraamatud ei võta üldse vaevaks “Bullata”-t mainida. Ta kasvab kuni 5m kõrgeks. Laius võib olla kõrgusest tunduvalt suurem. Kui tahetakse puukujulist vormi, siis kaksatakse noortaimel alumisi oksi ja / või kõrvaloksi ära, et aidata tüvel kujuneda. Maapealne kera saadakse, kui lühendatakse oluliselt kõiki oksi, mille läbimõõt on 2 cm või enam. “Bullata” edeneb hästi päikese käes viljakal ja niiskel mullal kasvades. Liivase ja kuivapoolse pinnase korral soovitavad soomlased kaevata 1,5 m läbimõõduga ja 0,8 m sügavuse istutusaugu ning täita see viljaka mullaga (millele võib lisada pisut turbamulda).
  3. Raagremmelgas (S. caprea) on kolmas pirakas paju. Taimesõprade maiuspalaks on temalt üks rippoksaline (leina)sort nimega “Kilmarnock”.  See vihmavarju-laadse võraga puu leiti 19 saj. keskel Ayr´i jõe äärest. Kaasajal turustatakse teda poogituna 1…1,8 m kõrgusele tüvele. “Kilmarnock” kasvatab kiiresti-kiiresti tüvele peale seenekujulise võra, mis ulatub lausa maani. Kui oksi ei kärbita, siis kasvavad oksad piki maapinda edasigi ja kui mutt neile hunniku mulda peale kuhjab, siis nad võtavad juured alla ning alustavad esimesel võimalusel iseseisvat elu. Õnneks taluvad kõik pajud suurepäraselt lõikamist ja nii võib täiesti rahuliku südamega üleliigsena tunduvad oksad eemaldada. “Kilmarnock”´i ehteks on suured, algselt valged, urvad, mis puhkevad ammu enne lehtimist. Urvad piiluvad kannatamatult juba talvel pungadest välja, et kevade saabumist mitte maha magada. Urbade küpsedes sirutuvad neist välja kollased tolmukad ja leinapaju riietub kuldsesse rüüsse. Pinnase suhtes on ta väga vähenõudlik ja nagu teisedki – mida kuivem ja liivasem, seda kehvemini ta seal kasvab.
  4. Leinaremmelgas (S.×sepulcralis) on järgmine suurem paju. Tema väljapaistvamaks sordiks on “Erythroflexuosa”. Sellel, sünnipäraselt argentiinlasel, on kõik oksad vinkadi-vonkadi kõverad. Nimekomisjon on talle lausa eraldi nime välja mõelnud – keerdremmelgas. Koor on tal, eriti noorematel okstel, oranzhkollane. Talveti näeb oranzhide keerdus okstega, ümara võraga väike puu eriti uhke välja. Ülemöödunud (2005.a.) suvel leidsin müügiplatsilt ühe poolkuivanud “Erythroflexuosa” istiku ja kaastundest istutasin ta ainsale vabale kohale aias – veesoonele, kus võib öelda, et “midagi ei kasva”. Arvasin, et talve (mäletate ju – seda absoluutselt lumetut ja külma) ta üle ei ela, aga 2006.a. suvel ta asus sedavõrd hoogsalt ennast puuks kasvatama, et lausa lust oli vaadata. Tundub, et seegi kord läheb “ajutise” kasvukohaga nii, nagu alati – sinna see okstekeerutaja jääbki. Väidetavalt saab teda kasinamates mõõtudes hoida, kui võrast jämedamaid oksi välja lõigata. Need on otsitud kaup lilleseadjate töölaual. Vonklevate okstega pajusid on veel teisigi. Matsuda remmelga (S. matsudana ka S. babylonica var.pekinensis) sort “Tortuosa” hoiab oma keerdus oksi rohkem püstipidi. Paraku on ta eelmisest külmaõrnem. “Tortuosa”-st edasiaretatud hübriidid “Ural-2” ja “Ural-3” on vastupidavamad, aga vähelevinud.
  5. Terveservaline paju (S. integra) saab uhkeldada eriti värvika sordiga “Hakuro-nishiki”. Selle Jaapanist alles 1979 a. aednike kätte jõudnud paju lehed on valgekirjud, kuni päris valged. Õige noored lehekesed on õrnroosad. Mõnel aastal see paju ei näita kõiki värve välja. Sellisel juhul ei maksa tõtata teda “ravima”, väetama või veel hullem välja juurima. Reeglina ta kapriisitsebki  nooremast peast – ei taha kasvada ja jätab pea kõik lehed roheliseks. Vananedes hakkab ta käituma korralikult – kasvab lopsakamaks, lehed lähevad kirjumaks. Teda kasvatatakse põõsana või 1…1,8 m kõrgusele tüvele poogituna. Esimesel juhul ta moodustab vaasikujuliselt väljaspoole kaarduvate okstega 1,5…3 m kõrguse põõsa. Nagu ikka saab teda tihedamaks ajada okste tugeva kärpimise kaudu. Puuna kasvatatava “Hakuro-nishiki” võra tuleks igal aastal tagasi pügada. Vormilõikus hoiab teda sorakaks minemast. Vähemalt kevadel tahab ta saada ohtralt vett, hiljem peaks muld olema püsivalt niiske. Päikseline koht on talle parim.
  6. Kindlasti mahub veel kuhugi istutada mõni väike vahva pajunässakas.  “Vägevaim” neist on alla 1 m kasvuga villane paju (S.lanata). Ta uhkeldab kevadel suurte urbadega ja suvel ilusate valkjate udemetega kaetud ümarate lehtedega. Hoopis kääbikum on looduses ainult ühes kohas (Anguse mägedes Shotimaal) kasvav Boydi paju (S. × boydii), kes kahjuks oma urbasid harvemini näitab. Kasvult nende kahe vahele jääb 1908 a. Lääne-Hiinast leitud Bocki paju (S. bockii). Viimane on väga eripärane seetõttu, et tema väikesed hallikad urvad ilmuvad sama aasta kasvudele suve lõpus või lausa sügisel. Kõik nimetatud on kenad looduslikud bonsaid. Nad sobivad kiviktaimlasse, nagu rusikas silmaauku.