Pihlakad

 

Pihlakaid on lemmikpuudeks pidanud mitmed rahvad. Soomlased on hariliku pihlaka (Sorbus aucuparia) valinud suisa oma rahvuspuuks. L – tähena on pihlakas jõudnud nn. puude alfabeeti (Tree Alphabet). Nimelt kasutasid keldid 3…6 sajandil (mõnedel andmetel 4…7 saj.) ogham tähestikku. See tähestik koosnes algselt 20 tähemärgist (hiljem lisandus veel 5 märki), millest igaühele vastas mingi taim. Valdavalt oli tegemist puudega, aga näiteks Y – tähe taimseks vasteks oli harilik pilliroog. Ogham`i tähemärgid olid väga lihtsad ja neid sai hõlpsasti raijuda tulpjate kivide kantidele. Ogham – kirja loetakse alt üles (käsikirjades paiknevad sõnad siiski horisontaalselt). Puude alfabeedi abil moodustatud sõnumeid saab kivitulpadel näha Iirimaal, eriti Kerry maakonnas.

Harilik pihlakas on meile andnud ka paar äärmiselt tarvilikku keemilist ühendit. Väga paljude toiduainete (majonees, margariin, jogurtid, koogid, jäätised, salatikastmed, soolakalad jne.) pakendilt võid leida tähise E 200. Sellise pseudonüümi taha peidab ennast sorbiinhape, mis esimest korda eraldati 1859.a. pihlakamahlast. Tegemist on tõelise murdjaga. Ja juba vanad eestlased teadsid, et hunti ei tohi hüüda – tuleb kohe kohale ja asub murdma. Tuli öelda “metsakutsu” või “hallivatimees” ja ohtu ei olnud. Samasugust taktikat kasutab ka Euroopa Liit. Ütled või kirjutad “sorbiinhape” – mõtle, kui kole, äkki tapab! Tähendad, et E 200 ja vaat, kui viisakas – keegi ei saa ilma vastava tabelita aru, millest jutt käib.

Keda siis E 200 ehk sorbiinhape murrab? See pihlakalt nime saanud orgaaniline hape tapab nii pärm- kui ka hallitusseeni. Ja kui ta mõnda neist suisa hävitada ei suuda, siis kiratsema paneb küll. Teisisõnu – sorbiinhape ei lase toidul käärima ega roiskuma minna. Kuigi teda juba ammu ei tehta enam pihlakamahlast vaid sünteesitakse keemiatehastes, on ta ikkagi jäänud üheks inimese tervisele ohutumaks konservandiks. Muide, temast isegi pisut edukamaks konkurendiks on E 210 ehk bensoehape, mida leidub rohkesti pohlades, jõhvikates ja mustikates.

Teine tähtis ühend, mida pihlaka marjades ohtrasti leidub on magus viin ehk sorbitool (ka sorbiit). Kui tavaline piiritus on kahealuseline alkohol, siis see magusamaitseline alkohol on 6-aluseline. Suhkrutõve põdevad inimesed võivad sorbitooli kasutada magusainena suhkru asemel.

Nimetatud kahe ühendiga pihlakates leiduvate kasulike ainete nimekiri loomulikult veel ei lõpe. Väidetavalt on pihlakates P-vitamiinide gruppi kuuluvaid ühendeid rohkem, kui üheski koduaia puuviljas või marjas. Vereloomeks tarvilikku rauda on ca 4 korda rohkem kui õuntes, karotiini rohkem kui porgandites jne. Juhul, kui said mürgituse, aitavad pihlakates leiduvad pektiinid toksilisi aineid sinu kehast välja viia. Kui sind vaevavad meteorism (liigne kõhukaaside teke) ja/või kõhulahtisus, siis söö marju või joo pihlakapuu koore tõmmist.

Jääb veel lisada, et paljud rahvad on pihlakatele omistanud maagilist väge. Sellele viitavat eriti pihlaka marjal (tegelikult küll õunviljal) otsas olev viisnurga kujutis. Vanad eestlased arvasid, et kui maja kõrval kasvab pihlakas, siis ei löö välk iial majja.

 

Pärast kõike eelöeldut on sul kindlasti tekkinud kiiduväärne soov vähemalt üks pihlakas omale aeda istutada. Kui arvad, et harilik pihlakas jääb vast liiga prostaks – seda puud meil Eestis ju kõik kohad täis - siis sinu õnneks on aednikud paljundusse võtnud lausa lugematul arvul erinevaid pihlakaliike ja nende sorte. Pihlakad viljastavad üksteise õisi kergesti ja nii ei ole karta hübriidide nappust. Et asi pisutki ülevaatlikum saaks, reastan nn. ilupihlakad viljade värvuse alusel. Ruumipuudusel on tabelis käsitletud vaid väike osa pihlakatest.

 

Omapärase grupi moodustavad nn. söödavad pihlakad. Tänu viljade suurepärasele säilimisele, kõrgele vitamiinidesisaldusele ja puude suurele saagikusele võiksid söödavate viljadega pihlakad leida sagedamini tee koduaedadesse. Pihlakaid võib mõnuga süüa otse puult, neist saab teha väga maitsvaid keediseid ja omapärase maiguga veini. Artikli ettevalmistamise käigus degusteerisin 4 tuntumat söödavat pihlakat. Määri pihlakast alustades leidsin selle igati suupärase olevat. Nõrk “pihlakane” maitsenüanss vaid laiendab maitseelamust. “Alaja Krupnaja” on küll suurte viljadega, aga pihlakale omane maitse annab selgelt tunda. “Konzentra” seevastu on sedavõrd mõnusa puhashapu maitsega, et kinnisilmi süües võiks arvata, et tegu on punase sõstraga. Moosisuhkruga valmistatud oranzhpunast keedist annab kenasti kuhjana saiaviilule panna. “Granatnaja” on hoopis teise iseloomuga suupoolis – vürtsikas ja omanäoline. Venemaal käib Mitshurini ajal hoo sisse saanud söödavate pihlakate sordiaretus usinasti edasi. Loodetavasti leiavad paremad nendest aegapidi tee ka meie puukoolide müüginimekirjadesse.

 

Pihlakad on suhteliselt vähenõudlikud taimed. Nad on vastupidavad linnaoludele ja trotsivad vapralt tugevaid tuuli. Samas on nad üsna valivad pinnase niiskuse suhtes – neile ei sobi ülemäära kuiv muld, aga ammugi mitte liigniiskus (põhjavee kõrge tase). Toitainetevaeses, kuivas ja liivases pinnases nad eelistaksid mitte kasvada. Üldiselt nad armastavad päikest, aga taluvad ka mõningast varju. Valge pihlaka (ja tema sortide) eripäraks on aluselise pinnase talumise võime. Ka kannatavad nad suhteliselt hästi põuda. Harilik pihlakas seevastu eelistab nõrgalt happelist pinnast ja ei talu aluselist mulda. Ta saab kannatada pikemalt kuivas mullas kasvades.

Üldiselt pole pihlakaid tarvis regulaarselt lõigata. Nad saavad võra moodustamisega ise kenasti hakkama. Siiski tasuks ristuvad (omavahel hõõrduvad), murdunud ja/või võrast välja kooldunud oksad varakevadel ära lõigata.

 

Jüri Annist Calmia Istikuäri juhataja.