Kobarskopoolia

Inimesed, kes juhtuvad varakevadel nägema kobarskopoolia (ka vullrohu) Scopolia physaloides ( syn. Physochlaina physaloides) tärkamist, ei jõua ära imestada: “Mis taim see küll on?”. Kobarskopoolia lillakasmustad tõusmed on piisavalt ennenägematud, et neid pisut lähemalt silmitseda. Alul on raske aru saada, mis sealt mullast tulema hakkab, hiljem eralduvad violettrohelised lehehakatised ja üsna pea väga ilusa lilla tooniga väikesed kellukjad õied, mis on koondunud väheldastesse õisikutesse. Kobarskopoolia õitseb koos varaste kevadlilledega. Õitsemise lõppedes on lehed sirgunud oluliselt suuremaks ja koloreerunud üsna roheliseks. Kiiresti suurustkoguv lehemass hakkab peale Jaanipäeva hääbuma – skopoolia jääb maapõue uut kevadet ootama. Kobarskopoolia on sedavõrd vähelevinud aiataim, et tema kohta leidub kasinaid kirjeldusi vaid väga põhjalikes käsiraamatutes. Eesti püsikusõbrad võivad uhkeldades rinnad kummi ajada – 2008.a. leidis pr. Evi Oja oma Viljandimaal paiknevast aiast muteerunud skopoolia, kellel olid valged õied. Taimetark Sulev Savisaar väidab, et interneti põhjatutes varasalvedes pole vähimatki viidet valgeõielisele kobarskopooliale. Eestimaisele rariteedile omistati nimi 'Mulgi Valge'. Looduses võib kobarskopooliat leida Siberis, Kaug-Idas, Kesk-Aasias, Mongoolias, Hiinas ja Jaapanis. Tegemist on reliktse taimega, kelle häll ulatub tagasi müotseeni ajastusse. Teisisõnu – ta on Maal kasvanud vähemalt 5 miljonit aastat. Ta on kartuli sugulane. Ta kasvab mäestike lõunanõlvadel. Meie aias kasvab ta itta avaneva pisukese kiviktaimla ülemisel astangul, mis jääb tervenisti räästa alla. Seega vett on kobarskopoolial harva lahedamalt võtta, aga ta tundub omadega väga rahul olevat ja püüab agarasti oma kasvuala laiendada. Ta edeneb üsna nobedasti muguljate roomavate risoomide abil. Tema kasvukoht võiks olla piiratud millegi monoliitsega (ehitise vundament, kivitee), et vältida tema liigset laiutamist. Külmakartus on talle täiesti võõras seisund. Kahjurputukad ignoreerivad teda.

Jüri Annist