Ebaküdoonia

Ebaküdoonia madalakasvulised sordid on üsna kompaktsed. Pildil olevatel põõsastel on vanemad õied juba pisut pleekunud.

Ebaküdooniad on hinnatud ilupõõsad. Nad moodustavad allapoole kaarduvate okstega ebakorrapärase kujuga põõsa. Võrsed sageli asteldega. Lehed enamasti munajad. Õitsevad enne lehtede puhkemist või lehtimise ajal (koos õunapuudega). Õied kaunis suured, oranzhpunased, sarlakunased, kuni valged. Viljad meenutavad väikest õuna või pirni, on peaaegu varretud, kõvad, rohelised kuni kollased, hästi lõhnavad. Viljadest saab valmistada suurepärast zheleed, keedist, mahla või kompotti.

Valguslembesed. Eelistavad täispäikest. Varjus kasvades õitsevad halvasti. Eelistavad huumusrikast kergemat, aga siiski savikat mulda. Vanemad põõsad ei talu ümberistutamist, nende juured tungivad sügavale. Vajavad kuivaga kastmist. Annab teha suurepäraseid kompositsioone tuhkur enelaga "Grefsheim" , kellega õitseb korraga.

Ebaküdooniaid kasutatakse üksikpõõsana, grupina. Suurt lõikamist nad ei vaja. Kevadel lõigatakse välja vaid mõned vanemad oksad. Ebaküdooniatest saab kujundada ka kaunilt õitseva, madala, vabakujulise heki. Ebaküdooniatest saab "teha" ka väikeseid tüvega puid. Selleks tuleb kasvatada soovitava tüvepikkusega alus metsikust pirnist ja siis pookida ebaküdoonia selle tippu.

Selleks, et ebaküdoonia rikkalikult õitseks ja viljuks, pane istutusauku (sügavamale) pangetäis kõdusõnnikut, klaasitäis superfosfaati ja supilusikatäis kaaliumnitraati (kaaliumsalpeetrit). Nüüd viska auku juurte kaitseks labidatäis mulda ja seejärel istuta soetatud istik. Varakevadel väeta ebaküdooniaid peotäie lämmastikväetisega, pärast õitsemist manusta talle peotäis kompleksväetist ja peale saagi noppimist rehitse mulda natuke fosfori- ja kaaliumirikast sügisväetist.

Paljundatakse seemnetega, juurevõsudega, võrsikutega või tehakse haljaspistikud.