Põõsasmaran Potentilla fruticosa
Mingil müstilisel põhjusel näevad maranad piltidel kehvemad välja kui päriselt.

Põõsasmaran ´Sommerflor"´
Põõsasmaran ´Kobold´

Põõsasmaranad on väga hinnatud suve teisel poolel püsivalt kuni tõsisemate külmadeni õitsevate taimedena. Nad on armastatud ka oma paraja kasvukõrguse tõttu.

Nad ei talu väga lubjast mulda. Sobib parasniiske tavaline aiamuld ja eelistatult päikseline kasvukoht. Taluvad ka vähest varju. Külmakindlad. Ei talu ülemäärast kuivust. Nad on nõus kasvama lausa jalgupidi vees, aga kui potitaim on sedavõrd läbi kuivanud, et maran tõmbab lehed krimpsu, siis võid potti kasta palju tahad - taim uuesti turgorisse ei tõuse. Kõvakstrambitud pinnas ei meeldi neile samuti. Põõsasmaranal lõigatakse regulaarselt vanu oksi välja (kuni mulla pinnani). Põõsa ilusama kuju huvides tuleks igal varakevadel eelmise aasta juurdekasvud 1/3 ulatuses tagasi lõigata. Kuuldavasti ei talu paljud sordid resoluutset noorenduslõikust (kõik oksad maani maha). Samas olen saanud teateid, et mõnikord läheb selline protseduur siiski edukalt korda, eriti siis, kui jätad okstest alles vähemalt 10 cm pikkused jupid. Varu kannatust - põõsasmaranad ei ole kevaditi fotogeenilised, nad vajavad enese "üles mukkimiseks" pisut rohkem aega. Sordid õitsevad juuli algusest kuni tugevate külmadeni. Mõned sordid alustavad õitsemist siiski tunduvalt hiljem. Suvise kuumaga on põõsasmaranate õied plassid ja väheldased. Jahedamate ja niiskemate ilmade saabudes õied suurenevad ja tumenevad. Esimene lumi ei pruugi maranate õitsemislusti kahandada. Väga populaarne ilutaim Põhja-Euroopas.

Kergesti paljundatavad pistokstest.

On aretatud mitmesuguse õite ja lehevärviga sorte. Laiades piirides varieeruvad ka taimede kõrgused ning põõsa kujud.