Punaseviljalised pihlakad Sorbus .

sorbus aucuparia ´Chinese Lace´
´Dodong´ kesksuvel
´Chinese Lace´ oma pitsilise lehestikuga
Noor valge pihlakas ´Magnifica´ S.aria

Loomulikult on väga ilusad ka punaseviljalised puud:
´Ullung´ ja ´Dodong´ - hübriidsed sordid, kellel on tugevad ja jämedad võrsed ning läikivad ja väga pikad liitlehed ( kuni 30 cm ). Pungade avanemisel näeb puu väga eksootiline välja. Sügisel lehed oranzhpunased. Sama värvi on ka viljad. Need on muide ka üsna maitsvad.
´Chinese Lace´ - pitsiliselt keerdus, pealt tumerohelised ja alt hõbedased lehed, mis sügisel tõmbuvad üle mitmete vahetoonide punakaslillaks. See on kauneim punaseviljaline pihlakas. Tema punased viljad on kibehapud, seega söödamatud.

Sorbus aucuparia ´Chinese Lace´
´Dodong´ - i viljad on suured, piklikud ja erkoranzhpunased. Nad on pehmed, jahused, kergelt hapukad. Sõnaga - sünnivad parema puudusel süüa küll.
´Chinese Lace´ viljad on väikesed, kõvad, erkpunased ja kibehapud. Praktiliselt kõlbmatud.
Sorbus aria ´Lutescens´
Sorbus aucuparia ´Aurea´
Valget pihlakat ´Lutescens´ on raske pihlakana ära tunda.
Harilik pihlakas ´Aurea´ hilisel kevadel.


Sahhalini pihlakas (S. commixta) - sammasjas puu, mille võrsed ja pungad on punakad. Annab punastes toonides sügisvärvi. Oranžid marjad erepunaste kobararaagude küljes. Sealjuures hoiab ta viljakobaraid püstiselt justkui tõrvikuid. Loetakse üheks parimaks sügisvärvide maalijaks pihlakaliikide seas.

Valge pihlakas ´Magnifica´ õitseb uskumatult õierikkalt.
Tiibeti pihlakas ´John Mitchell´ S.thibetica

Valge pihlakas (S.aria) - ümara võraga väike puu. Tema ümarate lehtede alumine külg on kaetud valkjate udemetega. See annab lehtedele halli jume. Viljad on sellel ilusal pihlakal oranžpunased. Need on jahused ja maitsetud. Need võivad sisaldada tühisel määral tsüaniide, mistõttu neid ei soovitata suuremal hulgal süüa. Kannatab hästi linna saastunud õhku ja tugevaid tuuli (mere lähedus teda ei sega). Talub väga leeliselist ja/ või savirikast nätsket mulda.
Tal on mitmeid hinnatud sorte:
`Lutescens´- selle puu lehed on mõlemalt küljelt kaetud udemetega, mistõttu nad näivad hallidena ja mõnusalt pehmetena. Suve edenedes udemed kaovad pikkamööda lehtede pinnalt, alakülgedele jäävad need alles.
´Magnifica´- väga õierikas püstise kasvuga puu, mida sügisel kaunistavad rohked punased pihlakakobarad. Õied haisevad tugevasti. Mõlemad sordid taluvad suurepäraselt kuumust ja põuda.
Harilik pihlakas (S.aucuparia)- on kahtlemata eestlastele tuntuim kõigist pihlakaliikidest. Igatpidi vastupidav taim, aga sureb kiiresti, kui muld on aluseline või soolane. Samas talub hästi juurte katmist täiendava mullakihiga. Ülemäära happeline pinnas teda ei morjenda, istutusaugu täitemulla hulka neutraliseerimata turba lisamine meeldib talle väga. Pikem põud on talle hukutav. Kasvukoht peaks olema päikseline kuni poolvarjuline.
Sortidest võiks välja tuua:
´Edulis´ka ´Moravica´- nn. söödav pihlakas. Tema viljad on suuremad, vähema mõruainete sisaldusega ja tänu rohkele C-vitamiinile tervisele kasulikud. Söödavate pihlakate kohta vt. vastavat lehekülge.
´Fastigiata´- sambakujulise kasvuga sort.
´Aurea´ - lehed on suve esimesel poolel kaunilt kollased. Hiljem hakkab lisanduma rohelist jumet. Lehtede servad kipuvad mõnikord pruunistuma. Põhjuseks arvatakse mulla kuivust ja liiga teravat lõunapäikest. Puu sirgub aeglaselt.
Tiibeti pihlakas (S.thibetica) - sarnaneb valgele pihlakale ja põhiliselt kasvatatakse vaid tema sorti ´John Mitchell´. Tema viljad on pirnjad ja oranzhid.