Maitsvate viljadega pihlakad Sorbus sp.

Tuntuim viljapuuna kasvatatav pihlakas on ´Granatnaja´
Sellel pihlakal on ilusad, lopsaka moega lehed (meenutavad pisut tammede omi). Suured tumelillad (veinpunased) viljad on üsnagi maitsvad. Neil on vaid kerge parkaine maitsenüanss külge jäänud. Sügisel ripuvad noore puu okste tippudes suured marjakobarad, nagu ehted kuuse küljes. Olen ´Granatnaja´ vilju pidanud pisut liiga vürtsiseks, aga kui suvel vihma ja päikese tasakaal on paigas, siis kasvavad viljad suureks ja on vägagi mahlased ja mõnusad.

 

 

Teine maitsvate hapukate viljadega sort ´Konzentra´ selekteeriti Saksamaal teeäärsete hekkidena istutatud tuhandete puude seast. Viljad on üsna sarnased tavalistele pihlakatele (õige pisut väiksemad), ainult maitse on parkainest puhas. Neid võib süüa sama isukalt, nagu punaseid sõstraid. Puu on kena munaja kujuga ja üsna tihe. Puu kuju on pildil hästi näha.

´Konzentra´ viljadest võid keeta moosi, nagu suvalistest teistest puuviljadest. Mingit mõru maitset moosile ei lisandu.

Sorbus aucuparia ´Rossica´ 'Alaja Krupnaja' sarnaneb hariliku pihlakaga. Viljad on harilikust pihlakast selgelt suuremad ja erksama värviga. Maitstes saab kohe aru, et tegemist on pihlakaga.
Määri pihlakas (S. aucuparia) 'Edulis' ka 'Moravica' on tavalisest pihlakast suuremate ja tumedamate lehtedega tugevakasvuline puu. Seda söödavate viljadega sorti hakati turustama 1887. a. Õied on sarnased hariliku pihlaka omadega. Viljad tavalistest pihlakatest suuremad, vitamiinirikkamad, hapumad, nõrgema mõrkja maitsega. Lehed värvuvad kollaseks kuni oranžiks. Sordi emapuud leiti kasvamas Edela-Tšehhis.
Vene pihlakas (S.aucuparia) 'Rossica' kasvab kõrgeks ovaalse võraga puuks. Õied ja viljad on sarnased hariliku pihlaka omadega. Viljad on siiski pisut suuremad, maitselt puhashapud, vaid aimatava mõrkja kõrvalmaitsega. Sort olevat tegelikult pärit Kiievi lähedalt. Pildil ongi vägevakasvuline ´Rossica´.

Venelased on juba kaua tegelenud pihlakate sordiaretusega, aga ka viljade kasutamisomaduste väljaselgitamisega. Nemad soovitavad pihlakaid enne moosikeetmisele asumist valada üle keeva 2% -lise keedusoola lahusega ja keeta napp 2 minutit. Seejärel pesta pihlakaid sõelal külma veega ning alles pärast seda asuda neist tavalisel moel keedist valmistama. Soolveega kupatamine pidada vähendama mõru maitset. Peale moosi saab pihlakaid tarvitada kõikmõeldavail viisidel - alates kuivatamisest ja lõpetades äädikaga marineeritult.

Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakaid avitaminooside puhul. Pihlakad on esikohal P-vitamiinide sisalduse osas. Karotiini on neis tiba rohkem kui paljudes porgandisortides; rauda on 4 korda rohkem kui õuntes. Viljades olevad pektiinid viivad kehast välja toksilisi aineid ja ka liigseid süsivesikuid. Nad peatavad kõhugaase tekitava käärimise soolestikus. Pihlakate söömine paksendab verd. Pihlapuude koor on abiks kõhulahtisuse puhul. Pihlakaid ei tohiks tarvitada need inimesed, kes kannatavad mao ülehappesuse all.