Pihlakas Sorbus sp.

Hübriidne pihlakas on alumiste okste õigeaegse laasimisega kujundatud vaasja kujuga väravavalvuriks

Harilik pihlakaski (S. aucuparia) on ilus puu, paljudest liikidest ja sortidest rääkimata. Paljud pihlakad on paraja suurusega. Nad ei jää väga teiste taha varjule, aga ei võta ka poolt aeda enda alla. Neil on reeglina ilus lehestik, nad on atraktiivsed õitsemise ajal, paljud annavad pilkuköitva sügisvärvi ja viljakobarad jäävad pikalt puud kaunistama. Pihlakast on eestlased alati lugu pidanud, teda istutati taluhoonete lähedusse.
Eestis leidub looduslikult 3 liiki pihlakaid. Harilik pihlakas on sedavõrd tuntud puu, et teda pole tarvis lähemalt kirjeldada. Lääne-Eestis ja saartel kasvab pooppuu (S. intermedia). Tema lehed meenutavad rohkem lepa omi, ainult servadest on hõlmised ja hambulised. Pooppuust on samuti alati lugu peetud. Viljad on oranzhpunased ja söödavad. Looduskaitsealuseks on tuhkpihlakas (S. rupicola), kelle lehed meenutavad pooppuu omi, kuid on alt kaetud valge viltja korraga.
Pihlakad on vähenõudlikud, armastavad valgust. Taluvad ka põuda. Pihlakapuit on libe (sobis vankriassideks) ja sitke (haamrivarred, rehapulgad).
Pihlakamarjad on tegelikult õunviljad. Pooleks lõigates võib igaüks veenduda, et keskel on näha samasugune südamik seemnetega nagu õunal. Pihlakatest tehakse hulgaliselt erimaitselisi keediseid, kompotte, mahlu. Nendest saab hea veini. Viljade maitse paraneb, kui lasta külmal neid pisut näpistada.