Ülased Anemone sp.

Metsülane ´Elise Fellmann´
Metsülase ´Elise Fellmann´ õied lähivaates.
Võsaülane ´Vestal´
Erinevatel andmetel on neid 70 kuni 100 liiki. Nende seas on nii kevadel, suvel kui ka üsna sügisel õitsevaid. Ülaste õite värvus algab loomulikult valgega, liigub üle mitut tooni roosade üsna punaseni ja üle lillakate kuni siniseni. Ei puudu ka kollaseõielised ülased.
Nood tavalised valged on
võsaülased (A. nemorosa), kelle kõrgus ulatub 25 cm-ni. Ta alustab õitsemist pisut hiljem kui sinilill. Kõrgem ( kuni 50 cm) metsülane (A. sylvestris) avab oma suured valged õied mais-juunis. Teda võib sagedasti kohata P-Eesti paepealsetel, L-Eestis on ta haruldaseks eksikülaliseks. Tuntud sordiks on täidisõieline ´Elise Fellmann´. See on igatpidi asine aiakaunitar. Metsülane ei armasta väga sügavat varju. Samas ei kuulu lauspäike samuti tema favoriitide hulka. Kehtib reegel - mida päikeselisem on metsülase kasvukoht, seda niiskem peab muld olema. Parajalt varjulises kohas õitseb ta tänulikult pikka aega. Metsülase ligi 5 cm läbimõõduga õied kõiguvad peente varte otsas kõrgel lehestiku kohal. Vähimgi tuuleiil paneb nad laperdama ja näib, et kohe-kohe kukuvad õied maha.
Kolmandaks meie looduses kasvavaks liigiks on
kollane ülane (A. ranunculoides), kelle kollased õied avanevad
Võsaülane ´Robinsoniana´ õitsemist alustamas.

mais. Nimetatud ülaste sortidest on huvipakkuvaks võsaülase sordid. ´Monstrosa´ puhul ei saa aru, kus lõpevad lehed ja kus algab õis. Tal on rohelised varrelehed ja valged õiekattelehed segunenud, mistõttu õis näib rohelise-valgekirju. ´Allenii´ ja ´Robinsoniana´ on lavendelsiniste õitega aiandusauhindu võitnud iludused. ´Vestal´ on kenade täidisõitega sort. Viimane on samuti saanud auhindu. Ta alustab õitsemist ca 2 nädalat hiljem, kui "sininahalised" sordid. ´Vestal´-i puudusena võiks nimetada asjaolu, et vastavanenud õis püsib mitu päeva alaspidi longus. Alles õilmitsemise lõpufaasis pöörab ta õied ilusasti ülespidi. Kõik võsaülased on heal meelel nõus kasvama üsna varjulises kohas. Suve teist poolt nad ei näe - nad norisevad siis juba talveunes, et olla varakevadel taas varmalt platsis.

Ka kollane ülane on võimeline sarnaselt võsaülasega katma oma kena lehestikuvaibaga puudealuseid poolvarjulisi alasid. On selekteeritud heledama kollase õievärviga sorte, aga ka täidisõielisi. Armastavad poolvarjulist mõnusalt niiske mullaga kasvukohta. Suvel lähevad nad ära puhkama - nende lehestik kuivab, uut kevadet jäävad mulda ootama muguljad risoomid.
Mitmetes toonides õisi pakub aiasõbrale
õrn ülane (A. blanda). See 15 cm kõrgune taimeke avab oma suured karikakralaadsed õied aprillis-mais. Õite värvus varieerub kahvatusinisest kuni üsna tumedani. Alati on siiski olemas kerge violetne varjund. Üheks otsitumaks õrna ülase sordiks on puhasvalgete õitega "White Splendour". Kõige kirkamatoonilisemaks ülaseks on valge südamikuga redispunase õiega "Radar". Hoolimata oma nimest on õrn ülane vähenõudlik, sitke ja külmakindel püsilill, kes samuti tänu muguljale risoomile, nagu võsaülanegi, liigitub sibullillede hulka. Nende mugulaid tasub aiaäridest küsida suve teisel poolel. Kevadel on nad hoogsas elutegevuses ja neid ei tohiks torkida. Kui soovite, et nad kenasti kasvavad, siis ei maksa neid ka sügisel üles võtta ja mugulaid laiali istutada, nagu see paljude sibullillede puhul kombeks on. Nad saavad ise endaga kõige paremini hakkama.
Hübriidsete seas väärib esiletõstmist
lõhislehine ülane "Rubra" (A. multifida). Ta avab oma punased õied mais juunis. Puhmik on 30 cm kõrge.
Mitte kuidagi ei saa tutvustamata jätta neid ülaseid, kellel mullas ei leidu muguljaid risoome ja kes käituvad seetõttu tavapärase püsilillena. Sageli kutsutakse neid
jaapani ülasteks. Tegelikult on jaapani ülane Hubei ülase (A. hupehensis) Jaapanis kasvav teisend (A. hupehensis var.japonica). Ka viimatinimetatu ja viltjas ülase (A. tomentosa) hübriidi (Anemone ×hybrida) nimetatakse jaapani ülaseks. Eestis on tema nimeks kinnitatud siiski hübriidülane. Kõigil nimetatud ülastel on ka veel sorte. Nad kõik on üksteisega väga sarnased. Erineb eelkõige õievärv (varieerub kahvaturoosadest toonidest kuni üsna tumedate roosade toonideni) ja õiekattelehtede arv. Nad moodustuvad kõrge (0,7...1,2 m) puhmiku, mis tikub mööda aeda ringi rändama. Nimelt ajavad nad üsna rohkesti juurevõsundeid. Need ülased õitsevad juulist septembrini. Sellel ajal on õiterohke puhmik aeda igati teretulnud, sest suurem õitsemine aias hakkab läbi saama. Suurel taimel avaneb korraga hulk õisi, mistõttu nad on siis vägagi dekoratiivsed. Ka nende lehed on kenad - sügavalt lõhistunud, pealt rohelised, alt hallikad. Erinevalt eespoolkirjeldatud ülastest on nn. jaapani ülased head lõikelilled. Nad on nõus kasvama üsna kuival ja kehval pinnasel. Ka armutult pealepaistev päike ei tee neile liiga. Reeglina ei ole tarvis neid toestada. Tuleb vältida nende sagedat ümberistutamist. Pealegi taluvad nad ümberistutamist halvasti, kuna nende juured tungivad väga sügavale pinnasesse. Juurevõsundite tegevusvabadust saab kärpida ümbritsedes hübriidülase kasvukoha tõrvapapi või spetsiaalse plastikribaga.
Järgmine valik ülaste pilte avaneb, kui
klikid siia.