Siberi iiris ehk siberi võhumõõk. Iris sibirica.

Siberi iiris kuulub ilma habemeta iiriste rühma. Samasse seltskonda kuuluvad ka veelembeste iiriste lehel mainitud Kämpferi iiris, sile iiris, kõrreliselehine iiris, kollane võhumõõk ja peale nende veel paljud teised.
Heal lapsel öeldakse mitu nime olevat. Ametlikult kutsutakse teda siberi võhumõõgaks, aga ladinakeelse nime Iris sibirica järgi oleks hoopis loogilisemaks nimeks siberi iiris. Nagu arvata võib, on ta pärit Siberi niiskematelt luhtadelt. Samas kasvab ta ka mitmel pool Euroopas, Eesti kaasa arvatud. "Siberlasest" sinetavad luhad on Soomaa Rahvuspargi üheks atraktsiooniks. Hea aia- ja lõikelillena ähvardab teda oht saada looduslikust kasvukohast välja kaevatud ning aedadesse toodud. Et seda ei juhtuks on ta meil kuulutatud kaitsealuseks taimeks.
Aednikud on teda aedades kasvatanud 16. sajandist alates. Looduslik sinine õievärv muutus ajapikku üksluiseks ja teiste toonide saamiseks võeti appi purpurõieline sugulane - mandzhuuria iiris (I. sanguinea), kelle koduks on samuti Siber, aga ka Mandzhuuria ja Jaapan. Praegu keegi vaevalt suudab kõiki siberi võhumõõga sorte kokku lugeda.
Paljudest iiriseliikidest on siberi oma kõige vähenõudlikum. Seepärast võiks algaja aiapidaja valida just siberi võhumõõga oma esimeseks iiriseks. Rammus ja niiske muld on talle parim. Ta jumaldab päikest. Kuiv ja liivane pinnas talle ei meeldi, aga kuna ta suudab oma juured ajada üsna sügavale, siis ta saab hakkama ka kehvades oludes. Meie kogemus viitab, et talle ei meeldi turbane (happeline) pinnas. Tavalise aiamullaga on ta igati rahul.
Aias siberi iiristega reeglina probleeme pole. Nad ei vaja katmist ega toestamist. Siiski on meie aias esinenud juhtumeid, kus vastjagatud iiriseid ründavad kevadeti lehetäid. Nad kogunevad maapinna lähedale lehtedele ja on algul halvasti märgatavad. Suvalise insektitsiidiga pritsimine aitab iiristel sel puhul elule tõusta. Kuival ajal on nad tänulikud kastmise peale ja aeg-ajalt võiks kontrollida, et teod neid liialt omaks ei tunnistaks. Mõnede sortide õievarred on tsipa lühikesed. Õied avanevad lehtede vahel ja nad ei ole hästi vaadeldavad. Niisugusel puhul võib iirise pikki lehti vahetult enne õitsemist sedavõrd lühemaks kärpida, et õied puhmikust välja ulatuksid.
Meie aias kasvab siberi võhumõõk julgesti 1,5 m kõrguseks. Kõik sordid jäävad madalamaks (0,6…1,0 m) ja nende puhmik on laiuvam ning hõredam. Õied avanevad enamasti juunis.

Siberi iirise täismõõduline õitsev puhmik on omaette vaatamisväärsus. On aretatud ka erivärvilisi sorte ja neid lisandub igal aastal. Meil on olnud müügil mitmeid nendest, sealhulgas valgeid sorte ´Whisley White´ja/või ´Weisser Orient´ja/või ´Dreaming Orange´. Vahvad on roosakas-lilla jumega ´Sparcling Rose´, ´Hubbard´.ja ´Helen Astor´. Viimatinimetatud sordid on ära toodud õite tumenevas järjestuses (´Helen Astor´ on neist tumedaim). Siniseõielisele liigile võiks kõrvale asetada sarnase sordi ´Cambridge´ või tumedama ´Papillon´-i. Väga ilus on valge-kollase õiega ´Butter and Sugar´. Viimasega sarnaselt omab kahevärvilisi õisi (helelilla ja valkjasroosa) ´Dance Ballerina Dance´. Omapäraselt justkui täidisõieline sort on ´Concord Cruch´. Põhivärvus on tal violetse alatooniga tumesinine.

Paljundamiseks: Jagatakse augustis.

Siberi iiris. Pilt on kehv. Tegelikult on inimesekõrgune sinine sammas igati kaunis.
Siberi iiris Iris sibirica ´Cambridge´
Siberi iiris ´Helen Astor´

Siberi iiris ´Butter and Sugar´
Siberi iiris ´Cambridge´

Kui soovid, siis siia klikkides näed veel pilte "siberlastest".