Lumeroos Helleborus sp.
Järgmist pildivalikut näed siin.

Helleborus niger ´Praecox´
Helleborus purpurascens Purpur-lumeroos
Helleborus niger Must lumeroos
Armastatud, pikaealine püsik. Talle meeldib parajalt niiske, viljakas muld. Ka südasuvel, kui puhmiku moodustavad vaid rohelised lehed, ei maksa lasta mullal totaalselt läbi kuivada. Lumeroos armastab kergelt aluselise mullaga kasvukohta. Juhuks, kui kahtlustad, et muld sinu lumerooside kasvukohas on pisut hapuvõitu, on aiaproffidel välja pakutud üks väike nipp. Nimelt torkavad nad kord aastas lumeroosi juurte vahele jupi koolikriiti - ikka seda, millega vanasti tahvlile kirjutati. Kokkupressitud kriit laguneb aeglaselt ja ei põhjusta liiga kiiret pH muutust. Lumeroos eelistab poolvarju. Ei talu seisvat vett, madalamal kohal on õigem istutada kiviktaimla esimesele astangule. Suured lehed on kas igihaljad või talvehaljad. Kevadeks on talvehaljaste lehtede ressurss ammendunud ja sul on kaks valikut - 1. kas eemaldada vanad lehed enne, kui õievarred pikaks on sirutunud või 2. Lasta lumeroosil rahulikult avada oma kaunid õied vanadest lehtedest moodustunud foonil (tekib terav kontrast). Aegunud lehed tuleks siiski välja lõigata enne, kui uued lehed lahti rulluvad. Tarviliku toitainete hulga tagamiseks tuleks taimede vahed sügisel katta kõdusõnnikukihiga. Lumeroose tuleks kaitsta tigude eest. Nende õied kalduvad üsna kergesti, eriti vihmaga, maadligi ja on limustele kergeks saagiks. Lumeroosid väärivad oma nime - nad on ilusad püsikud. Tasub siiski tähele panna, et nende lehed, varred ja juured on inimesele toksilised.
Lumerooside liikidest on levinumad järgmised: Helleborus niger var.praecox - varajane lumeroos, alustab õitsemist juba sügisel ja jätkab kevadel. Õied valged. Kõrgus 25...30 cm.
H.niger - must lumeroos, ơied valged, õitseb kohe peale lume minekut. Kõrgus 35 cm. Lehed igihaljad. Kõige külmakindlam, 3. tsoon. Teised liigid kuuluvad väidetavalt 5...6. tsooni taimede sekka.
H.× hybridus - hübriid lumeroos, heleroosad õied. Õitseb aprilli lõpus. Lehed talvehaljad. Kõrgus 30 cm. Niiskustundlik.
H. purpurascens - purpur- lumeroos, õied purpurpunased. Kõrgus 40 cm. Õitseb aprillis. Lehed talvehaljad. Lõikelill. Kibeleb kannatamatult juba lumes õitsema minema. Kui sa teda ei abista, siis tikub lumi tema õievarred maadligi vajutama. Niiviisi jääb õitsev puhmik üsna sorakile. Üheks võimaluseks on sügisel puhmiku kasvukohale asetada kummuli istikukast (külgedel augud, mis kuluvad marjaks ära tuuldumiseks). Et vanad lehed kippusid kasti mitte ära mahtuma, siis said nad kohe sügisel ära lõigatud. Kevadel, kui kast lume alt paistma hakkas, sai kast pealt ära võetud. Selle all olid ilusad kikkis õievarred ja rikkumata õienupud, osa õisi oli juba lahtigi jõudnud minna.
H. caucasicus- kaukaasia lumeroos, õied rohekasvalged. Kõrgus 50 cm. Lõikelill.
H. foetidus - vinav lumeroos ei evi tegelikult vastikult lõhnavaid õisi. Hoopis peos muljutud lehed levitavad ebameeldivat lõhna. Tegemist on ca 80 cm kõrguse igihalja taimega. Tema lehed on nägused, läikivad, lõhistunud. Sisuliselt rohelised õied avanevad aprillis-mais. Sageli on kroonlehtede ääres kitsas punane triip. Vinav lumeroos armastab väidetavalt aluselist mulda ja laigulist varju. Looduses kasvab ta hõredates metsades. Meie aias on ta tavalises mullas ja täispäikeses väga lopsakas ning elujõuline.
Paljundamiseks: jagatakse varakevadel või kohe peale õitsemist. Paljundatavad ka seemnetega. Annavad kergesti hübriide.

Helleborus purpurascens
Tõeline kevadine kaunitar!
Kaitsva kasti sain lume alt kätte - lumeroos oli juba õied avanud ja asus kohe õievarsi pikemaks kasvatama.