Südajas makleia Macleaya cordata

Südajas makleia - vähemalt 3 m kõrge. Pilt on tehtud augusti keskel.

Makleiad on ilusad maa pinnast kuni tipuni. Neid ei maksaks toppida "taharitta". Vastupidi - nad tuleks panna hästi vaadeldavale kohale. Nende lehed on ilusad ja väga kauni värvitooniga. Paljud arvavad, et makleiade lehed on ilusaimad püsilillede seas.
Nagu suured lilled ikka, vajavad ka nemad viljakat pinnast, mis oleks pidevalt parajalt niiske. Liiga märga kohta makleiad ei armasta. Suureks plussiks on fakt, et toestamist nad ei vaja - tuulevarjulises kohas seisavad nad ise kenasti püsti. Nad on pikaealised. Eelistatult peaks kasvukoht olema päikseline. Võib olla ka kergelt varjuline.

Suureks miinuseks on asjaolu, et makleiad ajavad kaugele eemale roomavaid risoome, mistõttu tütartaimi võib ilmuda kõige ootamatumatesse kohtadesse.

Aianduses eristatakse 2 liiki makleiasid - südajas makleia (M.cordata) ja hiina makleia (M.microcarpa). Taimed on teineteisega kaksikutena sarnased. Tähele tasub panna 2. erinevust: hiina oma on pisut madalama kasvuga ja külmaõrnem (5 tsoon). Südajas makleia loetakse 3 tsooni taimeks. Hiina makleia sort ´Kelway´s Coral Plume´ on erksama õisikute värviga (roosam).

Makleiad on omale nime saanud Austraalias riigiteenistuses olnud Inglise botaaniku Alexander Macleay (1767-1848) järgi. Talle kuulus väga suur ja rariteetidega küllastunud putukate kollektsioon (9000 nimetust). Ka tema vanem poeg William Sharp Macleay oli kuulus loodusteadlane, samuti vennapoeg William John Macleay. Nende tööde ja tegemiste jäädvustamiseks on loodud Macleay Muuseum.