Neiusilm Coreopsis sp.

Neiusilmad on pärit enamasti Ameerikast. Neid on arvatavalt ca 80 liiki. Nimetet suures seltskonnas leidub nii üheaastaseid kui ka püsikuid. Nad kõik armastavad päikest ja sirguvad liialt pikaks, kui muld on tavalisel määral viljakas. Kõrge kasv jätab nende niigi peened varred veelgi peenemaks ja nad ei suuda enam kuidagi püsti püsida. Paku neile parem kiviklibust lahjat pinnast. Nüüd jääb nende kasv madalamaks ja nad on hoopis tragidamalt kikkis. Perioodiline kastmine on neile selgelt liiast. Mõõdukas põud meeldib neile hoopis enam.
Nad alustavad õitsemist kevade lõpul ja lõpetavad suure sügise kohalejõudes. Nagu ikka, aitab äraõitsenud võrsete väljalõikamine rikkalikumale õitsemisele kaasa.
Paljundamiseks võid neid jagada sügise hakul. Varrepistikuid saab teha kevadel kuni suve hakuni.

Männas-neiusilm õitseb rikkalikult. Coreopsis verticillata

Männas- neiusilm (C. verticillata) - on kuni 70 cm kõrgune püsik, mille lehed on väga tugevasti lõhistunud. Muidu oleks ta igati tore aiataim, aga paraku loetakse ta kuuluvaks 6-sse tsooni. Seega tõsisemad külmad on tema tervisele fataalsed.
Süstjas neiusilm (C.lanceolata) - on sarnaselt eelmisele pärit USA-st. Ta kasvab 60 cm kõrgeks. Tema lehed on, nagu nimigi mainib, süstjad, aga siiski kopsakamad kui eelmisel. Õitseb samuti tohutu rikkalikult. Samas on ta külmakindel (3 tsoon). Ta kipub ennast ohtrasti seemnete abil levitama. Austraalias on ta mõnedes kehva pinnasega paikades muutunud looduslikuks umbrohuks.
Suureõieline neiusilm (C.grandiflora) - on väga ilus püsik, mis tänu vabale seemendamisele käitub suvikuna. Tal on olemas mitmeid madalamakasvulisi ja kompaktsemaid sorte. Paraku on taaskord tegu 6. tsooni taimega.
Näitamaks, et neiusilmadel on aretatud ka kirjulehelisi sorte lisan siia ühe pildi:
Neiusilm ´Calypso´ on väga madala kasvuga. Kas ta on ka külmakindel, see vajab järeleproovimist.