Õnnehein Erigeron

Erigeron pumilus var. intermedius
Erigeron pumilus var. intermedius

Õnneheinu on kuni 250 liiki. Nad kasvavad mitmel pool maailma parasvöötme alas ja mägedes. Eesti looduses on neid 2 liiki, aedades leidub neid üle 10 liigi. Nende lähedased sugulased on astrid. Õnneheinad on reeglina head lõikelilled. Rusikareegli järgi peaks pinnas olema seda toitainetevaesem (liivasem), mida madalama kasvuga õnneheinaga on tegu..

Väike õnnehein (Erigeron pumilus var. intermedius) - kasvab looduses niitudel. Seega eelistab ta aiaski päikeselist kasvukohta. Mingit tüli ta ei tee - kasvatab aastatega oma taimekogumit aegamööda suuremaks. See laienemine on piisavalt vähe agressiivne, et mitte peavalu põhjustada. Õienupud on alul udemetega kaetud pallikestena lüheldastel longus vartel tagasihoidlikult alaspidi. Sedamööda, kuidas varred sirguvad, hakkab õitsemise aeg kätte jõudma. Nüüd sirgestuvad varred ja nupud pöörduvad ülespidi, et avada karikakra moodi korvõisikuid. Õisiku keskel paiknevad kettakujuliselt kollased putkõied. Helelillad keelõied ümbritsevad putkõisi mitmelt realt. Neid on ümber keskosa 50...100 tk. Tegelikult näevad kirjeldatud korvõisikud välja, nagu üksikud eraldiseisvad õied. Õitsemine kestab üsna pikalt. Meie aias on taim õitsemise ajal ca 30 cm kõrge. Väidetavalt võib ta ulatuda ka 50 cm kõrgusele. Ilmselt ei ole meie aia muld piisavalt toitaineterikas. Aga vast ongi parem - kõrgematel vartel on oht lamanduda. Meie oma on küll kenasti püsti püsinud. Tegemist on väga nägusa püsikuga.

Aed-õnneheinad (E.×hybridus) on väga populaarsed aiataimed. Neid on aretatud väga palju sorte. Õite värvivalik on ütlemata lai. Keelõite ridade arv õisikus võib kõikuda mõnest reast kuni paljude ridadeni nii, et putkõisi pole enam nähagi.
´Foerster´s Liebling´ - on roosade keelõitega ja neid on paljudes ridades. .

Paljundatakse seemnetega, pistikutega või jagamisega.