Tulivõhk Arisaema sp.

Amuuri tulivõha perepilt.

Omapärase haabitusega püsililled. Kalla mis kalla, ainult hoopis väiksem! Nad sirguvad vaevu poolemeetriseks. Õitsevad, olenevalt liigist mais-juunis-juulis. Sealjuures mõni neist suvatseb alles jaanipäevaks mullast välja sirguda. Hea seegi, nad enamasti troopikat eelistavad taimed, ent mõned kestavad pika talveune toel meie karmi talve ära. Armastavad tavalist, kuid pigem niiskemapoolset aiamulda ja poolvarjulist kasvukohta. Enamus tulivõhkadest ( ca 150 liiki) on tüüpilised hõreda metsa all kasvavad taimed.
Ümarad mugulad pannakse maha augustist kuni oktoobri alguseni. Paras on nad sättida 12...15 cm sügavusele. Hiljem nendega muret ei ole - liialt vohama nad ei hakka, ümberistutamist ei vaja.

Harva, kui neid müügil leida võib. Tasub kõhklematult võtta, aga vaid külmakindlaid liike - A. amurense, A. consanguineum, A. flavum, A. triphyllum.

Arisaema