Vesiroos Nymphaea hybrida.

Nymphaea hybrida
"Läikiv laine, vete pinnal
Vesililled valgemad"
(
Anna Haava)
Keset uinund järve
Sureb lõmmelehte päike,
Sünnib õrnaks vesiroosiks (
Ernst Enno)

Eesti veekogudes kasvav valge vesiroos (N. alba) ja všike vesiroos (N. candida) on looduskaitse all. Aiaveekogusse on mõistlik muretseda vesiroos mitte loodusest, vaid istikuärist.

Vesiroosid armastavad võimalikult seisvat vett, kuigi nad kasvavad ka vaiksema vooluga jõekäärudes. Vesiroosi istutame tiigi kaldasse 50...70 cm sügavusele. Plast- või betoonbasseini paigutame vesiroosi istutatuna 5...10 l mahuga korvi. Pinnasena korvis kasutame rammusat, võimalusel savikat mulda. Pinna katame kiviklibuga. Talveks paigutame vesiroosi koos korviga
suuremasse veega täidetud anumasse ja viime keldrisse. Muidugi, kui vesiroos on tiigis paigutatav sedavõrd sügavale, et ta jääb talvel jääkihist allapoole, siis pole temaga muret ja ta saab omatahtsi areneda. Tänutäheks õitseb ta pea terve suve avades mitu õit korraga ja hoides veepinna all uusi nuppe stardivalmis. Ülemäära filtreeritud ja tont teab, mis nõksudega veel puhastatud vees jääb tal toidulaud kasinaks ja ta ei õilmitse hingekosutavalt rohkesti. NB! Vesiroosid armastavad päikest!
.

Nendel piltidel on tõestus sellest, et kõrvuti vesirooside õitega, mis varieeruvad valgest-roosast-punasest-kollasest-siniseni, võivad värvilised olla ka nende lehed. Selle pildi keskel on näha lillatriibulisi vesiroosilehti.
Sellel fotol on tugevalt ruskete lehtedega vesiroosisort. Mõlemad vesiroosid on sedavõrd haruldased, et kollektsioonaedades juhatasid teed nende iludusteni spetsiaalsed viidad.