Weigela sp.      Veigelad.

Veigelad on populaarsed rikkalikult õitsevad heitlehised ilupõõsad. Kauni veigela (W. florida) kõrgus võib olla 2...3 m. Sordid on reeglina hoopis madalamad. Õied on lehterjad või kellukjad, üksikult või väheõielistes kännastes lehtede kaenlas, sageli ka võrsete tippudes. Õied on reeglina roosad kuni punased, kollased, valged. Veigelad õitsevad juunis. Viljaks on kahe poolmega kupar, milles on tiibjad seemned.

Veigelad armastavad päikest (taluvad poolvarju) ja rammusat, niiskemat mulda. Eelistavad pisut aluselist mulda.

Veigelaid tuleb kohe peale õitsemist tagasi lõigata. Elujõulisi oksi tuleks kärpida, väetid ja vanad oksad tuleb tervikuna välja lõigata. Hooldamata, vanu põõsaid tuleb tugevasti harvendada ja tagasi lõigata. Enamasti on sellisest noorendamisest kasu.

Ükskord aias kenasti õitsevat ´Red Prince´- i imetledes tabasin ennast huvitavalt mõttekäigult, mida siinkohal sinugagi jagaksin. Paljude põõsaliikidega on mingi suurem jama - enelad laienevad igal mõeldaval viisil sedavõrd, et nende ettenähtud piirides hoidmine on töömahukas ettevõtmine; põõsasmaranad näevad sageli (hoolimata hooldusest) üsna räsitud välja ja raugastuvad kiiresti; ebajasmiinide põõsad ei ole ilusa kujuga ega pruugi igal aastal rikkalikult õitseda; viirpuud ja lodjapuud eeldavad, et sul on aiaprits mürgilahusega pidevalt "laskevalmis" ja käeulatuses jne.jne. Samas hakkasin meenutama, et millal ma viimati veigelatega tegelesin. Suure vaevaga meenutasin, et mõnel aastal olen neil tõesti pikemaid oksi tagasi lõiganud, et põõsad ümaramad välja näeksid. Abikaasa on neil rohkem kääridega kallal käinud - pistoksad on vajanud võtmist. Kui paljundusmaterjal võetud, siis on ta "tänutäheks" põõsa ka ühtlaselt vormi lõiganud. Siis asusin kokku lugema, et mitu erinevat veigelat meie väikeses aias õieti on. Üllataval kombel oli neid tervelt 8. Ühe neist leidsin suure otsimise peale teiste põõsaste vahele pigistatuna. Sellele vaatamata oli ta igati kõbus ja asine. Kuna nad pole kunagi erilist hoolt nõudnud, siis ongi nad kuidagi märkamatult aeda siginenud ja sinna ka jäänud. Sealjuures oleme mitmetest teistest samavanadest (või isegi noorematest) põõsastest loobunud, sest nad on näinud liiga vanad välja või on kasvanud liiga suureks või pole õitsemine olnud loodetult rohke. Ühestki veigelast pole me siiani lahti öelnud ja ka talvekülmad pole neist jagu saanud. Mõnel aastal on nad küll pisut näpistada saanud, aga nad on end suutnud uuesti üles vuntsida.