Mägimänd Pinus mugo

Tihedaks kujundatud noor mägimänd - 1 m kõrge ja 0,7 m lai.

Üks asjalik ca 4 m kõrgune harilik mägimänd.

 Väga vastupidav ja elujõuline, harilikult mitmetüvelise põõsaspuu moodustav mänd. Sõna "mugo" tähendus on aegade jooksul kaduma läinud. Keeleteadlased ei suuda otsustada, kas see tähendas algselt mäge või udu.
 Vabalt ja soodsal kohal kasvades areneb kuni 5 m kõrguseks ja paari meetri laiuseks.
 Looduslikult kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes. Armastab päikest, varjulises kohas ei edene. Reeglina ta ei karda haigusi ega satikaid, aga päikesevalguse vähesuse korral võib siiski haigestuda. Samas siiski kannatab ta mõningase varju välja (erinevalt enamikust teistest mändidest). Mägimänd talub vapralt tugevaid tuuli.
Talub liivast, kehva mulda. Liialt rängaks katsumuseks on talle kuumus ja kuivus samaaegselt. Ülemääraselt niisket mulda ei pane väga pahaks. Pinnase pH suhtes on ta ükskõikne. Mägimändi on raske tappa - olen näinud üsna suurt mägimändi, mis oli hoolimatult välja kaevatud, et teda teise kohta istutada. Siis tuli midagi vahele, mänd visati auku tagasi - ei tallatud kinni, ei kastetud ... ja ometi jäi ta ellu. Okaspuud reeglina sellist räpakust ei andesta.
Mägimänd ei talu vanade okste lõikamist (tugevat kärpimist). Kui soovime mändi oma tahtmist mööda kujundada, tuleb seda teha regulaarselt igal aastal. Kärbitakse noori
võrseid siis, kui need näevad välja, nagu väikesed pehmed pulgakesed (okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit). Ladvapoolseid võrseid lühendades sunnime mändi kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoiame männi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Vahel lausa ei usugi, et kaunilt kohev iludus on tavaline mägimänd. Ära võrseid lõika. Lõikamise kohad jäävad kauaks näha. Võrseid saab kergesti lühemaks murda. Niiviisi jäävad okaste alged vigastamata ja kärpimise kohad ei ole hiljem märgatavad.

Ükskord olin usinasti ametis mägimändide kasvude kärpimisega. Murtud kasvud kukutasin puude alla muru peale, et küll hiljem saan aega need kokku riisuda. Üks juhuslikult mööda kõndiv daam pidi minu teguviisi peale äärepealt shoki saama - sedavõrd hinnalist materjali ei või ometi hoolimatult maha loopida! Järgmise poole tunni jooksul pidin kuulama kiirülevaadet haigustest, mille puhul männikasvudest abi saab. Õnneks ei läinud mul reha tarvis - naine korjas kõik kasvud hoolikalt kokku ja suure hulga tänusõnade saatel läks oma teed.

Mägimännist saab kujundada väga kena eluspiirde (heki) mereäärsel krundil (liivasel pinnasel). Temast ei tasuks püüda vormida rangelt vormi lõigatud piiret, aga kerge kujunduslõikusega saab suurepärase poolvabakujulise tulemuse. Selle asemel, et püüda lausliival vägisi aretada tont teab missugust hekki, tuleb see istutada mägimännist või kibuvitsast (kurdlehisest kibuvitsast) ja silmarõõmustav tulemus on garanteeritud.

Väidetavalt takistab mägimänni okastes leiduv ja üsna kergesti lenduv tärpentiin rohu kasvu ja seemnete idanemist. Sel viisil hoolitsevat laiuda armastav mägimänd selle eest, et teised taimed temalt ruumi ära ei võtaks. Järelikult ei tasuks koduaias mägimänni vahetusse lähedusse sättida kasvama nõrgakasvulisi püsililli ega lehtseid põõsaid.

Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Saadud taimed on varieeruvad. Mõned on pikkade okastega, teised lühematega. Ka kasvukuju erineb suurtes piirides.
 
Aednikud on paljude taimede seast selekteerinud hulga omanäolise olekuga sorte, millest levinumad oleksid :
"Andrzej"- kasvabaegamööda ilusaks tihedaks sambaks.
"
Gnom" - moodustab ajapikku kera läbimõõduga kuni 2 m. Üks esimesi sorte, pärit 1890. aastast, hakkas laiemalt levima 1927.a.
"Hallada" - väike, ümar mänd kõrgusega kuni 0,5 m. Okkad tumerohelised.
"Humpy" - on samuti tilluke männike väga lühikeste okastega.
"Jakobsen" - 1987.a. Taanist esitletud sort. Moodustab bonsailikult mügerliku mütsaka. 10.aastaselt ca 60 cm kõrge. Tumeroheline.
"Sherwood Compact - on üks ilusamatest, kompaktsetest, kerajatest mägimänni sortidest. Okkad on lühikesed ja hoiavad võrse ligi.
"Jezek" - moodustab tiheda, tumerohelise kera. Kasvab aastas vaid kuni 1,5 cm pikemaks.
"Kissen" - omapärane, haralik okstega ja lühikeste okastega kääbussort. 10.astaselt ca 0,5 m kõrge.
"Michelle" - Iseli puukoolist USA-st pärinev absoluutne miniatuur. Näeb välja, nagu muru, mis on pisut krussis ja "kõrred" pole täpselt ühepikkused. Tumeroheline.
"Mini Mops" - äärmiselt aeglaselt kasvav kääbik läbimõõduga 0,5m.
"Mops" - pealt lame kera, kuid eelmisest poole väiksem. Sünnikoduks Boskoop (Holland) Aeglasekasvuline ja väga tihe.
"Picobello" - väike, roheline kera, kasvab kuni 2cm aastas. 10.aastaselt on 50 cm kõrge.
"Suzy Hexe" - on eelmisega sarnane väga tilluke kääbik.
"Tlamicka" - on aeglasekasvuline mägimänd, kelle okkad on laiguti kollased.
"Trompenburg" - on kaks korda laiem, kui kõrge. Ta jätab pisut bonsailiku mulje, eriti, kui põhioksad võra sisemuses on okastest paljad.

"Lemon", "Ophir", "Pal Maleter", "Winter Gold", "Zundert", "December Gold", "Golden Globe", "Golden Glow" jt. - on omapärane grupp mägimänni sorte, mille okkad on talveti suuremal või vähemal määral kollased. Suvel on nende okkad enamasti rohelised. Kuldsete okastega mägimännid on külmal talvel ääretult südantsoojendavaks mütsakuks aias.
Mägimännil on liialt palju sorte, et neid vähegi ülevaatlikul määral kirjeldada. Sorry!

Pinus mugo var. mughus (lookjas mägimänd) - laiuv põõsas kõrgusega kuni 2,5m ja laiusega kuni 5 m. Kasvab Ida-Alpidest kuni Balkanini.
Pinus mugo var. pumilio (kääbus - mägimänd)- eelmisega sarnane, aga poole väiksem. Hoopis roomavam ja reeglina lühemate okastega.

Siia vajutades näed pilte mägimänni erinevatest sortidest.
Aga kui muljud kursoriga siia, avanevad pildid kollaseokkalistest mägimännisortidest.