Antoonovka ka Antonovka

Vana vene sort, mis liigitatakse talisortide hulka, kuigi käitub sügisõunana.
Õunad koristatakse septembris, saavad tarbimisküpseks oktoobri lõpus ja säilivad kuni jaanuari lõpuni. Antonovka säilitusruumi temperatuur peaks olema +40 C. Õunad suured, 110…150 g. Õunad valkjasrohelised kuni valkjaskollased, ilma punata. Viljaliha valge, teraline, mahlane. Omapärane iseloomulik magushapu maitse ja selgelt äratuntav lõhn. Sobivad hästi kisselliks, kompotiks, pirukate täidiseks, mahlaks. Loetakse parimaks marmelaadi valmistamiseks sobivaks õunaks. Köögis ei ole talle võistlejat ligilähedalegi pakkuda. Kuivatamiseks ei sobi. Samas ei maksa arvata, et Antonovka töötlemata kujul süüa ei sünniks. Võta üks korralik kollane ladvaõun ja proovi! Võrratu lõhn koos erilise maitsenüansiga garanteerib korraliku kaifi. Teist õuna sa vaevalt et enam haugata tahad - Antonovka ladvaõunad on sedavõrd suured, et ühest piisab küllaga.
Puud on tugevakasvulised, väga külmakindlad, võrasse võib pookida õrnemaid sorte. Tema seemikuid kasutatakse ka pookealusena külmakindla juurestiku ja tüve saamiseks. Väga saagikas, hakkab varakult kandma, vanadelt puudelt on saadud kuni 300 kg õunu. Üldse väga pikaealine ja "pensionieaski" endiselt saagirohke. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, eelistab raskemaid muldasid, ei haigestu reeglina kergesti. On paljudele sortidele heaks tolmuandjaks. Temale annavad tolmu "Liivi Sibulõun", "Valge Klaarõun", "Tartu Roosõun".

Antonovka kipub moodustama laiuva võra. Võraharude alumised osad laasuvad varakult ja viljad moodustuvad võra välispinnale. Võra korrigeerimiseks seda harvendatakse ja kärbitakse. Kärpimise käigus lühendatakse noori juurdekasve 1/4 kuni 1/3 võrra. Katteokste kärpimine sunnib ka rõngasoksi ja viljapiike õunu kandma. Ülemääraselt tihedast võrast lõigatakse sisemisi oksi tervikuna välja. Harvendamine parandab valgustingimusi võra sees, järelikult annab puu maitsvamaid õunu.

Esireas keskel olev ´Antonovka´ on saanud suvel rahulikult päevitada ja nii ongi ta teistest jumekam.