Krameri tuviõun

Pildistatud veebruari keskel. Krameri tuviõun hakkab kohe-kohe oma maitsenüansse minetama.

Kuulub talisortide hulka. Aretas Otto Kramer Tallinnas 1937.a. On välimuselt väga ilus õun.Õunad korjatakse septembris, tarbitakse detsembris ja jaanuaris, säilib veebruari lõpuni. Õunad koonilised, valkjaskollased, ühelt küljelt roosaka punaga, mõnusa magushapu maitsega, 80…100 g. Viljaliha kollakasvalge, tihe, peeneteraline. Maitse meeldejääva nüansiga, tunneb kinnisilmi süües teiste seast ära. ´Krameri tuviõun´ on üks õunasortidest, mille õunad ka lihtsalt välimuse järgi teiste seast kergesti ära tunneb. Õuntest saab teha väga head mahla ja kuivatada, kompotiks ei sobi.

Puud keskmise kasvuga, väga varase saagikusega, 9-aastastelt puudelt on saadud keskmist saaki 120 kg puu kohta. On tuntumatest sortidest üks saagikamaid. Kui saak puu kohta hakkab ületama 200 kg, siis kipub järgmisel aastal hinge tagasi tõmbama ja jätab õunad andmata. Haigustele väga vastupidav, kärntõppe pea-aegu ei haigestu. On pisut talveõrn, vajab soojemat kasvukohta. Mullastiku suhtes leplik. Paremad tolmuandjad "Liivi kuldrenett", "Pärnu tuviõun" ja "Sügisjoonik".

Tegemist on tipp-topp õunaga, mida paraku ei tunta ja ei osata oma aeda tahta.