Sidrunkollane taliõun

Taliõun. Aretas A.Siimon 1946.a., emasordiks oli "Antoonovka" ja tolmuandjaks "Okerö".

Õunad meenutavad Antoonovkat, suuremad, 95…140 g. Õunad ilusad rohekaskollased, säilivad kuni märtsini. Hea laua- ja töötlemisõun. Mahl tuleb ülemäära hapu, aga sellest saab teha head veini. Kompott ei ole ka parimate seas. Viljaliha valkjaskollane, tihe, meeldivalt vürtsine, hea lõhnaga. Õunu tuleb teisaldada ettevaatlikult - neile tekivad kergesti inetud plekid. Sidrunkollase taliõuna puu on igati asjakohaseks valikuks, kui vajad aeda varjulist kohta. Meie kliimas asendab see vägevakasvuline mürakas laia võraga plaatanit, mida soojades maades varjuandjana tarvitatakse.

Puu väga tugeva kasvuga, hõredama, kõrge võraga. Nõrga hargnemisvõime tõttu vajab tugevat kärpimist. Puu on väga talvekindel, saagikas (vanad puud võivad anda väga rikkalikult õunu). Õunad varisevad väga kergesti. Kasvukoha suhtes ei ole nõudlik. Jänesed ja hiired söövad meelsamini mõne teise õunapuu koort. Selle eest on õunakoid nende kallal kõige usinamalt. Kärntõve vastu tuleks pritsida.

Tolmu annavad "Antoonovka", "Liivi sibulõun".

Kuna sellel sordil on suuri puuduseid, siis arvati ta soovitussortimendist välja, mistõttu teda enam arvukalt ei paljundata. Tema asendajaks on ´Sinap Orlovski´.

´Sinap Orlovski´ - on Venemaalt 1955.a. pärinev sort. Õun on ümarovaalne kuni munajas, suurepoolne. Küpsena on ta kollane. Kergelt punased põsed on vaid ladvaõuntel. Maitse on tal väga hea, väga mahlane. Ta tuleb koristada septembri keskel kuni teisel poolel. Õunad säiluvad märtsini. Sort on väga vastupidav, varaviljakas, saagikas. Iluauhindu võitvaid istikuid ei õnnestu kasvatada. Tema võrsed on vonklikud ja seepärast jäävad ka tüved kõverikud. Puud on tugeva kasvuga, õigem on kasutada nõrgakasvulistele alustele poogitud istikuid.