Sügis-dessertõun, ka Sügisdessertõun ning Sügisdessert.

Klassikaline sügisõun. On väga mahlane ja maitsev õun. Teda ei tasu muu tegevuse kõrvale süüa, tema söömisesse tuleb süveneda - saadav maitseelamus väärib mekutamisele kulunud aega. Õunad on omapäraselt vürtsikad, mahlased. Esimesel proovimisel tundub, et sedavõrd suure õuna küljest on raske tükki ära hammustada. Tegelikult on valminud Sügisdessertõun täpselt nii pehme, et suutäie haukamine ei kujune probleemiks. Pead vaid jälgima, et tüki lahtihammustamisel mahla rinnaesisele ei nõrguks. Ma olen alati imestanud, kuidas küll sommeljeed suudavad veinis eristada mitmesuguseid maitseid. Ikka, et "on tunda mahlakaid marju" ja "suitsust ploomi" jne. Mul kipub pudel enne tühjaks saama, kui ma "suitsuse ploomi" äratundmiseni jõuan. Kuid Sügisdesserdi puhul arvan küll teadvat, milline maitse kusagilt kaugelt esile tuleb. Minu arvates on Sügisdesserdis tunda lutsukommi maitset. Ei, ei - mitte seda labast! Hoopiski lapsepõlvest pärit unustamatut karamelli magusmahedat hõngu.

Valmib septembri lõpus, säilib kuni 1,5 kuud. Kõrgeväärtuslik lauaõun, 95…120 g. Õun on helekollane, pool on kaetud roosaka triibulise punaga. Puu peab olema hõre, et õunad saaksid päikest. Parem olgu neid puus vähem, siis on õunad kogukamad ja maitse on siis suurepärane.
Õuntest saab head mahla, kuid mitte head kompotti.

Puu on keskmise kasvuga, pikkade okstega, mitte väga talvekindel. Mullastiku suhtes on üsna leplik. Väga kehval mullal on haigustele vastuvõtlik. Karmil talvel võib tüvi saada kahjustatud. Tüvevähk on varmas talle külge hakkama. Reeglina on ta väga saagikas ja hakkab varakult kandma. Püüab anda õunu igal aastal. Ebasoodsate olude puhul võivad õunad jääda maitsetuks.

Talle annavad hästi tolmu "Liivi kuldrenett", "Pärnu tuviõun" jt. Lõikamisel tuleb üsna tugeva kärpimisega sundida oksi rohkem hargnema. ´Sügisdesserdi´ aretas A.Siimon 1946.a ´Antoonovka´ ja ´Tartu roosõuna´ ristamisel.

Sügisdessert