PUUDEST JA PÕÕSASTEST PUUST JA PUNASEKS

Puudest ja põõsastest puust ja punaseks

Kirjutasin ja kirjastasin selle raamatu, et lähemalt tutvustada valikut heitlehistest puudest/põõsastest, kes olid Eestis istikuärides müügil 2014−2015. Lisandusid taimed, kes mulle väga meeldivad või keda taimekollektsionäärid soovitasid, aga neid ei pruugi Eesti puukoolide sortimendis olla. Aiapidamine taanduks igavalt lihtsaks, kui kõik taimed oleksid kodulähedases puukoolis saadaval. Minu arvates on tore teada, kus aiataimed looduses kasvavad, kuidas nad omale nime said, millist kasvukohta nad vajavad, mis on nende esinduslikud küljed, milline on nende varjupool, millised kahjurid ja tõved võivad neid kimbutada ja kuidas nende eest hoolitseda suvel ning mida ette võtta, et nad talve kenasti üle elaksid. Vältimaks teksti monotoonsust, pikkisin peatükkide algusse lugusid elust enesest. Raamatus on 368 lk ja rohkesti fotosid. Järgnevalt saad näidisena lugeda peatüki "Parukapuu" teksti.

Parukapuu

Seisan Inglismaa ühe kuulsaima aia Great Dixter´i lilleniidul. Õhk on ajaloost pungil. Hingata on raske. On küll juba august, aga palavus pole järele andnud. Üks selle valduse hoonetest on ehitatud 15. sajandi keskel. Mõnikümmend aastat hiljem avastati Ameerika. Great Dixter´is elas ja töötas Inglismaa üks kuulsamaid aednikke ja paljude aiandusraamatute autor Christopher Lloyd (1921–2006). Maju ümbritseb terve hulk erinevaid aiatube. Igaüks on tunda saanud geeniuse puudutust. Pühin jalgu enne sisenemist. Mõned neist on taimi pilgeni täis. Lilleniidul seda muret pole. Siin pääseb õhk liikuma. Siin-seal on vormi lõigatud okaspuid. Igaüks eelmisest erinev. Fantaasiast pole puudust olnud, korrata pole olnud vajadust. Ja nende ümber lilleniit. Praegu küll pruunikas, tokerdanud, vormitu mass. Püüan manada õitsvaid niidutaimi silme ette – ei õnnestu. Vahetaks vaatenurka, äkki siis läheb korda. Ei tohi! Oodatakse seemnete valmimist ja pudenemist, et järgmise aasta õitsemine taas õnnestuks. Aasal kõndimine on rangelt keelatud. Ütlen abikaasale, et teeme endale ka sellise muru. Milline vaikus! Pole vaja niidukiga löristada raha tuulde. Abikaasa arvab, et naaber ei luba meie lapselapsi oma murule mängima. Jääb vist ära. Kahju lapsi suvel toas hoida!
Aga kaks harilikku parukapuud lilleniidul on ületamatult ilusad.
Harilik parukapuu (Cotinus coggygria) on pärit suurtelt lõunapoolsetelt aladelt – Lõuna-Euroopast kuni Hiinani. Ta kasvab päikesele avatud lubjakivistel mäenõlvadel. Kotinus tähendab kreeka keeles metsikut oliivi. Inglise keeles kutsutakse teda enamasti suitsupõõsaks smoke bush või smoke tree. Rohkem kui kolm sajandit kandis ta ametlikku nimetust Rhus cotinus, mis viitab tema väga lähedasele sugulusele äädikapuuga (Rhus typhina).
Harilik parukapuu kasvab suureks põõsaks. Tema kõrgus võib ulatuda 4 m-ni. Oma nime on ta saanud õitest ja viljadest, mis suve teisel poolel vahuna katavad kogu põõsa – nagu oleks põõsale kahupäine parukas peale tõmmatud. Tegelikult moodustavad „vahu“ värvunud viljaraod. Parukapuu kannatab eriliselt hästi kuumust ja põuda. Noored taimed võivad saada talvel kannatada ja neid tuleks väiksena katta. Hiljem on nad suhteliselt kestvad. Hoolitse, et parukapuu sügisel mõistlikul ajal kasvu lõpetaks. Niiviisi jõuavad tema võrsed talveks ära puituda ja peavad paremini külmale vastu. Kasv katkeb, kui taimel ei ole enam väetisaineid ega vett. Kuidas sellist olukorda tekitada – see on tõeliselt Hamletlik küsimus. Üheks võtteks on püüda hoida parukapuu kasvukoht suve teisel poolel kuivana. Hariliku parukapuu lehed värvuvad sügisel kollaseks kuni oranžikaks.
´Royal Purple´ on väga tuntud parukapuu punaselehine sort. Tema lehed püsivad terve suve väga ilusa sinkjaspurpurse värviga. Eesti oludes on ta üsna madal. 1,5–2 m on juba väga tubli tulemus ja eeldab väga sooja kasvukohta. Ta ei talu märga ja nätsket mulda. Pole katki midagi, kui külm põõsa võrseid näpistab. Ta kasvatab uued võrsed asemele. Nende küljes olevad lehed on eriti suured ja värvikad. Tema dramaatilise lehetooniga sobivad hästi kokku valged, sinised või külmroosad värvid. ´Purpureus´, ´Red Beauty´, ´Velvet Cloak´, ´Grace´ ja mitmed teised sordid pakuvad erinevat tooni lehti ja „parukat“.
´Ancot´ Golden Spirit on kollaste lehtedega sort. Selleks, et tema lehed lauspäikeses ei pruunistuks, peab muld olema piisavalt niiske. Temalt „parukat“ eriti ei oodatagi (see on kollakasvalge), ta õigustab ennast juba läbi kärtskollaste lehtede. Eestis ta kipub käituma püsilillena ehk teisisõnu – ta kasvatab igal kevadel uued võrsed külmavõetute asemele.
´Young Lady´ on erkroheliste lehtedega põõsas. Lehed värvuvad sügisel erepunakatesse toonidesse. Sort hakkab väga noorelt „vahutama“. Ta õitseb rikkalikult. Tema populaarsuse allikaks on väheldane kasv. Meie aias on ta ca 1 m kõrge ja õitseb rikkalikult.
´Flame´ on suurekasvuline parukapuu, kelle põhiatraktsiooniks on lehtede ere sügisvärv.
´Kolcot´ GREEN FOUNTAIN on madalakasvuline parukapuu, kelle õisikud on pärlmutterroosad erkroheliste lehtede taustal. Õisikuga võrsed hoiavad ennast kenasti kikkis ja neid saab kasutada lõikelillena. Sügisel värvuvad lehed erkkollaseks.
´Lisjo´ SMOKEY JOE on väga pilkupüüdva erkroosa „parukaga“. Põõsa rohelised lehed värvuvad sügisel oranžiks ja punaseks. Põõsas on kompaktse kasvuga.

Parukapuu istuta võimalikult päikeselisele ja soojale kasvukohale. Muld võib olla kiviklibune, aga ta ei tohiks olla liialt rammus. Muld peab olema neutraalne või kergelt aluseline. Jäta istiku ümber ruumi, sest põõsas laiub. Parukapuu läheb väga hilja lehte. Tema lähedale istutatud varased sibullilled jõuavad ammu enne ära õitseda, kui parukapuu suvatseb lehte minna. Kui hiliskevadel jõuad arvamusele, et parukapuu on talvel ära külmunud ja ta tuleks välja kaevata, siis labida otsimise asemel hinga rahunemiseks 3 korda sügavalt sisse-välja ja mine mõnda teist tööd tegema. Parukapuu puhkab alles rahulikult suuremat sooja oodates. Küll ta ükskord lehte läheb!

TALVEKS KATMINE on kindlasti tarvilik veel noorte taimede puhul. Põõsaaluste multšimine sügisel on tänuväärt tegevus. Vanemate põõsaste külmakindlus suureneb. Neil võib pakane ära näpistada võrsete tipud, aga sellest pole katki midagi. Rohke lumi vajutab parukapuu oksi vastu maad, oksad võivad rebeneda.
LÕIKAMINE pole tarvilik, kui püüad parukapuud suuremaks kasvatada. Hiliskevadel lõika ära vaid külmavõetud võrsetipud. Aga ära kiirusta – oota ära, kuni on selgesti näha, milliselt kõrguselt on pungad elusad. Kui aga soovid parukapuud kasvatada väheldase lehtilutaimena, siis lõika ta maapinna lähedalt maha. Ta kasvatab uued võrsed, millel on väga suured ja värvikad lehed.
PALJUNDAMINE õnnestub suviste pistikute juurutamise kaudu. Seemned meie kliimas ei valmi.
HAIGUSED reeglina parukapuud ei kimbuta. Tumedate lehtedega sortidel võib ebasoodsates oludes lehtedele tekkida jahukastet. Võimalusel eemalda põõsast nakatunud oksad ja võrsete tipud ning põleta need. Kevadel, enne pungade puhkemist pritsi Topas 100 EC-ga (2,5 ml/5 l kohta). Korda pritsimist 2 nädala möödumisel.
PLUSSID: 1. Väga värvikate lehtedega taim.
2. Kordumatult omapärased õisikud ja vilikonnad.
3. Võimalik kasvatada püsilillena.
MIINUSED: 1. Külmaõrn.
2. Ei pruugi jõuda õisikuid moodustada.
3. Väga hiline lehteminek.

Paraku ei suutnud ma siia sättida väljavõtet raamatust koos piltidega. Huvi korral mine raamatupoodi ja tutvu raamatuga selle täies "hiilguses". Raamatut saad osta ka Calmia Istikuärist.