Forsüütia Forsythia

Varakevad. Forsüütia lehepungad alles hakkavad avanema (vt. parempoolsel oksal).

Forsüütia lehed paiknevad oksal nagu sõdurid riviõppusel.

Forsüütiad on hinnatud ilupõõsad, kuna nad õitsevad varsti peale lume minekut aprillis või mais. Põõsad ei ole veel lehes ja kattuvad üleni kollaste õitega. Põõsad kasvavad kaunis kõrgeks (kuni 3 m). Mitmed sordid on siiski madalamad. Läänemeremaades on forsüütia tingimata aias üsna aukohal. Sageli on tema ligiduses verev sõstar. Nad õitsevad üheaegselt ja annavad ereda kollase-punase kombinatsiooni.

Eelistavad päikest ja sooja kasvukohta. On pisut külmaõrnad - karmil talvel võib lumepealne osa hävida, kuid kiirekasvulisena taastub põõsas kännuvõsudest 1...2 aastaga. Pehmete talvede järel õitseb väga rikkalikult. Forsüütiahekid on Eestis haruldased. Kuna forsüütiad õitsevad teise aasta okstel, siis õitseb ka pügatud forsüütiahekk. Hekk tuleks istutada 50...60 cm vahedega. Eeliseks on tema haiguskindlus ja võime taastuda pärast vigastusi või tugevat tagasilõikust. Täies õies forsüütiahekk võiks olla rabav vaatepilt. Puuduseks on külmaõrnus. Siiski on uuemad sordid sedavõrd vastupidavad, et ei hukku. Pärast pakaselist talve ei pruugi õitseda, aga see on väike mure - küll ta järgmine aasta jälle õitseb.

Mullastiku suhtes vähenõudlikud. Pigem rammusam muld, kui lahja ja liivane. Noort põõsast lõika kohe peale õitsemist julgesti. Nii sunnid teda rohkem uusi võrseid tegema. Vanematest põõsastest lõika igal aastal 1...2 vana oksa välja. Ikka peale õitsemist. Võimsaid kasvusid ära lase pikaks kasvada - kärbi nende tipp maha, siis nad peavad hargnema. Põõsast võib noorendada lõigates selle maatasa, aga siis jätab ta ühe aasta õitsemise vahele. Sellest pole katki midagi.

Paljundatakse juurevõsudest, pistokstest ja haljaspistikutest

Perekonnanimi on antud Londoni botaaniku W.A.Forsythi järgi.