Mädarõigas Armoracia rusticana.

Keegi ju ometi ei paiguta mädarõigast püsikute hulka!? Siiski-siiski. Harilikul mädarõikal on sort ´Variegata´, mille lehed on vägagi kontrastselt rohelise- ja valgekirjud. Kuna valgekirjud lehed on sama suured, kui harilikul mädarõikal, siis paistavad nad aias kaugele silma. Kui lehtede kirjusus välja arvata, siis on ´Variegata´ igatpidi, nagu tavaline mädarõigas. Loorberitele puhkama jäänuna kasvatab ta endale mõnikord tavalisi, rohelisi, lehti. Need lõika kirjute hulgast halastamatult välja.

Mädarõigast loetakse üheks kõige sitkemaks taimeks - kord kasvama läinuna on temast pea ilmvõimatu lahti saada. Aga kas seda ongi vaja? Kaeva sügise lähenedes tema juured välja (ära muretse - mõni juurejupp jääb ikka mulda ja nendest kasvavad kevadel uued taimed), puhasta need ära ja lase läbi hakklihamasina. Õues on seda toimingut targem teha. Hakkmassi kogumiseks seo masina otsa kilekott - nii on nutmist vähem. Edasi pole muud, kui grilli liha ja meki selle juurde omavalmistatud mädarõigast. Aeg-ajalt pühi palgeilt pisaraid ja õhka - vaat see on mehine suutäis!