|
| Nymphaea hybrida |
| "Läikiv
laine, vete pinnal Vesililled valgemad" (Anna Haava) |
Keset
uinund järve Sureb lõmmelehte päike, Sünnib õrnaks vesiroosiks (Ernst Enno) |
Eesti
veekogudes kasvav valge vesiroos (N. alba) ja väike vesiroos (N. candida)
on looduskaitse all. Aiaveekogusse on mõistlik muretseda vesiroos mitte
loodusest, vaid istikuärist.
Vesiroosid armastavad võimalikult seisvat vett, kuigi nad kasvavad ka
vaiksema vooluga jõekäärudes. Vesiroosi istutame tiigi kaldasse
50...70 cm sügavusele. Plast- või betoonbasseini paigutame vesiroosi
istutatuna 5...10 l mahuga korvi. Pinnasena korvis kasutame rammusat, võimalusel
savikat mulda. Pinna katame kiviklibuga. Talveks paigutame vesiroosi koos korviga
suuremasse veega täidetud anumasse ja viime keldrisse. Muidugi, kui vesiroos
on tiigis paigutatav sedavõrd sügavale, et ta jääb talvel
jääkihist allapoole, siis pole temaga muret ja ta saab omatahtsi areneda.
Tänutäheks õitseb ta pea terve suve avades mitu õit
korraga ja hoides veepinna all uusi nuppe stardivalmis. Ülemäära
filtreeritud ja tont teab, mis nõksudega veel puhastatud vees jääb
tal toidulaud kasinaks ja ta ei õilmitse hingekosutavalt rohkesti. NB!
Vesiroosid armastavad päikest!.
 |
 |
|
Nendel
piltidel on tõestus sellest, et kõrvuti vesirooside õitega,
mis varieeruvad valgest-roosast-punasest-kollasest-siniseni, võivad
värvilised olla ka nende lehed. Selle pildi keskel on näha lillatriibulisi
vesiroosilehti.
|
Sellel
fotol on tugevalt ruskete lehtedega vesiroosisort. Mõlemad vesiroosid
on sedavõrd haruldased, et kollektsioonaedades juhatasid teed nende
iludusteni spetsiaalsed viidad.
|