Meie istikuäris müügil olevad roosid on valitud sellised, mis vajavad võimalikult vähe hoolt. Nad on külmakindlad ja haigustele vastupidavad ja/või nad on väga ilusad.

ROOSID VAJAVAD HOOLITSUST

Roosid vajavad kasvuks sooja ja päikest. Väldi kohta, kus õhk üldse ei liigu (lohk, seintega mitmest küljest piiratud ala). Roosid ei kasva suurte puude all. Nad armastavad viljakat aiamulda, mille pH on 5,5…6,5. Roosidele ei kõlba kuivad liivmullad ja rasked savimullad.

Maa ettevalmistamiseks ( võiks teha juba sügisel) antakse 1m²-le 5…8 kg kõdusõnnikut, 20…30 g kaaliumsulfaati ja 70…90 g superfosfaati . Mulla neutraliseerimiseks lisatakse vajadusel kriiti või lupja.

ISTUTAMINE

Meie oludes on roose õigem istutada kevadel, siis jõuavad nad talve vastu valmistuda.

Istutatakse nii, et pookekoht jääks 2..3 cm sügavusele mulla sisse. Floribunde, teehübriide ja polüante istutatakse 35…50 cm vahedega. Roniroose ja põõsasroose, aga 50…75 cm vahedega. Pargiroosidele jäägu vahet 1m.

Paljasjuursete rooside istutamisel sirgestatakse ettevaatlikult juured ja asetatakse nad augus ühtlaselt laiali. Augu põhja on parem teha väike kuhik, siis ei satu juureotsad ülespidi ( mis on täiesti lubamatu). Nõuistik kastetakse enne istutamist korralikult läbi. Nüüd kaevatakse istutusauk ja proovitakse koos potiga, kas selle sügavus on paras. Kui on, siis võetakse istik potist välja (või lõigatakse plastikkonteiner ribadeks) ja asetatakse kohale. Seejärel aetakse auk mullaga kinni ja vajutatakse muld tihedaks. Peale istutamist kastetakse igat istikut 5…10 l veega.

HOOLDAMINE

Kevadel, peale tagasilõikust, ergutatakse kasvu mõne kiirelttoimiva lämmastikväetisega (näit. 5…10 g /m² karbamiidi). Hästi sobib multshimine kõdusõnniku või kompostiga (ämber 1m²-le). Juunis antakse täisväetist. Juunis-juulis on hea anda sõnnikuleotist (1/3 osale värskele veisesõnnikule 2/3 vett + 100 g puutuhka (10 l kohta) + 100 g kaaliumsulfaati + 100 g superfosfaati). Segu käärib nädala, siis lahjendada segu 1:10 ja kasta sellega nii, et lehed oleks märgunud. Selline toitesegu aitab roosi-jahukaste vastu. Sõnnikuleotist antakse 2…3 korda kuni 1/2 juulini. Lahust kulub korraga 10 l m²-le. Juulis, peale I õitsemist, antakse täisväetist. Alates augustist antakse 2× kuus nn. sügisväetist (ei sisalda lämmastikku).

Roosipeenar hoia umbrohuvabana. See takistab haiguste levikut. Roosid vajavad kuival ajal 1…2 korda nädalas kastmist. Õige on kasta õhtupoolikul kastekannust või voolikust. Muruvihmuti märgab ebasobivalt külma veega vaid rooside lehti, aga juured (asuvad üsna sügaval) kipuvad jääma kuivaks.

LÕIKAMINE

Roose tuleb kindlasti lõigata. Nende võrsed „raugastuvad“ juba 3 aastaga.
Kevadel eemalda hukkunud või tugevasti kahjustatud oksad. Ka vanad põhioksad (kollakaspruuni koorega) kuni juurekaelani. Nõrgad ja põõsa sisse kasvavad oksad eemalda. Lõiked tee 0,5 cm kõrguselt välimise punga pealt. Pookealuse (kibuvitsa) juurevõsud rebi ära järsu tõmbega. Nende lõikamine ergutab neid vaid veel rohkem kasvama.

 Roni- ja põõsasroosidel  jäta alles kõik rohelised põhioksad. Nende pruunistunud tipud lõika ära kuni esimese elujõulise pungani. Allesjäänud põhioksad võiksid olla ligikaudu ühepikkused. Iga-aastast tugevat tagasilõikust need roosid ei talu. Hiljem võid põõsast noorendada mõne põhivõrse lõikamisega 20…30 cm pikkuseks jupiks. See sunnib uusi võrseid arenema ja aitab osaliselt vältida ronirooside põhipuudust - mitte õitseda maapinna ligidal.
Rambler - roniroose hoidu alul samuti lõikamast. Hiljem annavad nad palju enam võrseid kui roniroosid ja lähevad liialt tihedaks. Nende hoolduslõikuseks tuleb I ja II aastal lõigata kõik kõrvalharud 5…7 cm pikkuseks. Hiljem eemalda mulla pinnani 1/3 vanadest võrsetest kohe peale õitsemist, samuti kärbi külgvõrseid.
Madalatel peenraroosidel jäta igale allesjäänud rohelisele põhioksale alles alt lugedes 3...5 punga. Kasvu ajal lõika välja põõsa sisse kasvavad võrsed, mis takistavad valguse ligipääsu.  Õitsemise ajal lõikeõisi lõigates jäta tüükale alles 3..4 täislehte. Äraõitsenud õied eemalda esimese leheni.
Sügisel, oktoobri alguses, eemalda vaid äraõitsenud õisikud kuni esimese leheni. Pikavarrelisi lõikeõisi ära enam lõika, sest siis lähevad pungadena kaduma järgmise aasta õied. Rohtsed (pehmed) ja poolpuitunud võrsete tipud kärbi. See sunnib võrseid kasvu lõpetama ja talveks puituma.

TALVEKS ETTEVALMISTAMINE

Talvitumiseks ettevalmistamist alusta oktoobri alul. Koos rohtsete võrsete kärpimisega mulda roosipõõsad üles. Kuhik roosipõõsa juurte peal peab olema 20...30 cm kõrgune. Mulda saad tõmmata kõplaga roosipõõsaste vahelt. Kui mulda nagunii napib, siis too ülesmuldamiseks komposti, liiva, kooremultshi, saepuru või freesturvast. Igale roosipõõsale kulub ca 1 ämbritäis puistematerjali.
Pärast esimesi tõsisemaid külmasid (novembris) lõika peenrarooside võrsed sedavõrd tagasi, et kuhilatest  jääksid välja 20...30 cm jupid. Kui sul ei ole palju roose, siis lõika ära ka lehed, mis ei ole ise varisenud. Seejärel kata roosid kuuseokstega. Kui sul pole kuuseoksi võtta, siis aseta roosidele tugevast traadist või sobiva jämedusega plastiktorudest painutatud kaared ja kinnita nendele armeeritud koormakate (tavaliselt rohelist värvi). Koormakate kinnita pingutatult ja jäta otstesse väikesed tuulutusavad. Kilet ära kasuta – selle all lähevad roosid hauduma. Koormakatteid saad kasutada järgmistel aastatel uuesti.

Talvel tuleb kontrollida, et hiired ei möllaks sooja katte all.

Ronirooside katmine talveks. Roniroosid vabastatakse enne külmade saabumist tugedelt, eemaldatakse, rohtsed võrsed ja võrsetipud ning painutatakse maha. Suuremate külmadega muutuvad oksad rabedaks. Mahapainutatud okste alla panna kuuseoksi nii, et nad ei puutuks vastu maad. Edasi kaetakse nagu teisigi roose.

Talvekatte alust hakatakse tuulutama, kui temperatuur on püsivalt üle - 10C. Koormakate keritakse kokku sombuse ilmaga. Puistematerjal (muld, kooremultsh, kompost, turvas) riisutakse laiali enne, kui roosid alustavad kasvu. Saepuru ja liiv tuleks kokku koguda ja ära viia. Kevadpäike on väga ere. Võrsete koore kaitseks võid varjuks mulda püsti torgata mõned kuuseoksad.

HAIGUSED JA KAHJURID

Tahmlaiksus väljendub tavaliselt juuli keskel, kui alumistele lehtedele tekivad mustad plekid. Kui sa midagi ette ei võta, siis on roosipõõsad varsti ilma lehtedeta. Tee ennetav pritsimine juuli hakul Score või Baymatiga.
Jahukaste näitab ennast valkja kirmena noortel lehtedel ja õiepungade kaeltel. Haigust suruvad alla süsteemsed fungitsiidid Topas ja Previcur.
Punane kedriklest tegutseb kuivas ja kuumas kohas – näiteks maja seina äärde istutatud roosidel. Alumised lehed muutuvad kollakaspruuniks ja lehtede all on näha tillukesi ämblikusarnaseid lestasid. Mavrik või Pegasus on insektitsiidid, mida sa vajad. Pritsides jälgi, et lehtede alused saaks märjaks. Kahjurite vastu on tark teha ennetav pritsimine juunis.
Lehetäide, vaablaste ja ripslaste vastu kasuta järgmiseid mürke: Decis, Fastac, Karate.

Juhul, kui teed suve jooksul mitu pritsimist, siis kasuta erinevaid kemikaale. Vastasel juhul muutuvad haigused või putukad ühe ja sama mürgi suhtes immuunseks. Poes on odavaim loomulikult kõige väikesem mürgipakend. Paraku sisaldab see tavaliselt ampulli, milles on 10 l töölahuse valmistamiseks tarvilik kogus preparaati. Kui sul on vaid mõni peenraroos, siis sa ei vaja 10 l pritsimisvedelikku. Kahjuks ei saa avatud ampulli enam sulgeda, seega kui võtad sealt vaid osa vedelikust, siis ülejäänud läheb ikkagi raisku. Targem on osta suuruselt järgmine pakend, mis sisaldab väikest korgiga pudelikest mürgiga. Nüüd saad pisikese mõõtnõuga välja mõõta sobiva koguse preparaati, allesjäänud kemikaal säilib uuesti korgiga suletuna järgmiste kasutamisteni.