Harilik sirel Syringa vulgaris

Hariliku sireli roosakaõieline sort.

Pärineb Kagu-Euroopast. Looduslikult kasvab Balkanil ja Lõuna-Karpaatides.Kõrge püstine põõsas või madal, 5-6 m kõrgun puu. Lehed munajad, teritunud tipuga, 5-12 cm pikad. Varisevad sageli rohelistena. Heades tingimustes võivad üheaastased võrsed kasvada kuni 1 m pikkuseks, keskmiselt siiski 0,5 m -ks.

Valgete õitega põõsaste lehed on helerohelised. Lillade õitega põõsastel tumerohelised. Õied lõhnavad tugevasti, värvuselt lillad, sinised, violetjad või valged. Sirelite õitseaeg on juuni, eriti selle esimene pool. Viljad(kuprad) valmivad augustis, septembris.

Sireli puit on kõva, tihke, raske ja kergesti poleeritav. Kasutatakse jalutuskeppide, rehapulkade j.t. tegemisel.

Harilik sirel on küllalt varjutaluv, kuid õitsemiseks vajab siiski täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab aga lubjarikast mulda. Ta ei talu põhjavee kõrget taset. Sireleid ei tohi kevadel kärpide. Ta õitseb eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest ja kui me eelmise aasta võrsed ära lõikame, siis pole enam õiepungi. Sirelipõõsale teeme kujunduslõikust kohe peale õitsemist. Selle käigus tuleks eemaldada ka äraõitsenud õiepöörised, et sirel asjatult ei kulutaks energiat seemnete moodustamisele.

Harilikust sirelist saab moodustada ca 2 m kõrguse pöetava või lihtsalt vabakujulise heki. Vana sirelihekk kipub minema alt hõredaks. Tema ette võib istutada madalama heki mingitest õitsvatest põõsastest.

Sordisirelite ostmisel tuleks uurida, kas istik on poogitud või omajuurne.Kasutatud paljundusviisist sõltub sirelite edasine hooldamise metoodika.
Poogitakse tavaliselt kas harilikule - või ungari sirelile. Mõlemal moodusel on omad plussid ja miinused:
harilikule sirelile pookimine on loomulik tegevus, ei järgne kudede konflikti. Istik on kõige vastupidavam ja kauaealisem. Puuduseks on hariliku sireli (aluse) omadus ajada juurevõrseid. Need tuleks regulaarselt ära lõigata. Kui see ununeb on hiljem raske aru saada, milline on poogitud sordisireli oks ja milline tavaline sirel.
Ungari sirelile pookides tekib pookekohale laiend, mille põhjustab taimekudede mittesobivus. Pookimiskoht võib igal ajal murduda ja poogitud osa hukkub. Pookimisviisi plussiks on asjaolu, et ungari sirel ei aja juurevõsusid ja sireli hooldamine on lihtne. Ungari sirel alusena on külmakindel ja talub niisket pinnast.
Omajuursed sordisirelid annavad ka juurevõsu, kuid nendest kasvab ikkagi sordisirel. Seega on omajuursetest sirelitest lihtne kujundada põõsasjat vormi. Kui mõned oksad murduvad saab juurevõsudest kergesti uued asemele kasvatada. Paraku võivad mõned sordid osutuda külmaõrnadeks. Omajuursete istikute saamine on tülikas. Massiliselt saadakse neid meristeempaljunduslaborites. Sordisireli pistikutele juurte allaajamine nõuab erimenetlusi ja tulemus on ikkagi nigel.

Harilik sirel on väga dekoratiivne õitsemisel ja väärib kasvamist üksikpõõsana. Valides sobivad lehed saad lühiülevaate Eesti ja teistest maadest pärinevatest sirelisortidest, millest valiku Calmia Istikuäri püüab müügil hoida.

Sinetavad sirelite
puhmad ligistikku.
Ära ainult täna mitte
vaata minevikku!

(Marie Under.)