Budleja Buddleja sp..

Täiesti uus budlejasort ´Blue Chip´.

Selle taime nimega on pisuke jama. Terve taimeperekond sai nime 17.saj. Inglise botaaniku Adam Buddle järgi. Alul kirjutati seda näiteks nii: Buddleia auriculata. Nüüdseks on otsustatud teisiti: Buddleja auriculata. Meil Eestis on taimenimede andmebaasis siiani kasutuses termin "budleia". Ma siiski arvan, et see peaks olema "budleja" ja kasutan siinkohal edaspidi sellist nimekuju.

Budlejad on enamasti pärit troopikast või subtroopikast. Meie oludes on tinglikult kasutatav Davidi budleja - B. davidii. Selle budlejaliigi avastas Hiinast Prantsuse missionär Armand David 1869.a. See liik kasvab suureks põõsaks ja moodustab rikkalikult lillakaid, koonilisi, lõhnavaid õisikuid. Nüüdseks on aretatud suur hulk erineva õievärviga sorte. Hinnatumad on sinkjaslillad toonid. Paraku meie kliima on ka sellele budlejale üle jõu käivaks katsumuseks. Siiski saab osav aiapidaja teda kasvatada püsilillena. Suve teisel poolel alustab see kiirelt edenev budleja õitsemist. Külmade saabudes lõigatakse budleja pea maatasa maha ja kasvukoht soojustatakse turbamulla ning kuuseokstega. Kevadel alustab budleja uut aastaringi nullist. Aga sellest pole suurt häda - väleda kasvajana jõuab ta lahedalt õitsema minna.

Seekord on meil teile pakkuda täiesti uus hübriidne sort ´Blue Chip´. See on tõeline kääbik. Teda saab edukalt kasvatada potis või rõdukastis. Väidetavalt ta õitseb vahetpidamatult terve suve. Lõhna peale kokkulendavad liblikad saate kauba peale. Talveks saab poti tõsta kusagile mitte väga külma hoiuruumi ja siis jätkab ta õilmitsemist järgmisel aastal endise agarusega. Kastmine ja väetamine peaks toimetatama nii, nagu potilillede puhul ikka - mitte lasta läbi kuivada ja iga 2 nädala tagant väike doping väetist. Asi peaks õnnestuma ka kiviktaimlas.