Suur läätspuu (Caragana arborescens) kasvab nobedasti kuni 6 m kõrguseks põõsaks või puuks. Tal on vahelduvad paarissulgjad liitlehed kuni 14 ovaalse lehekesega. Abilehed on nõeljad ja torkavad valusasti sõrme, kui lähed hooletult läätspuu oksa kahmama. Kuna lehed on väga valgurikkad, siis söödetakse noori lehti lammastele. Lehed värvuvad sügisel kollastesse toonidesse. Tegemist on tüüpilise liblikõielise taimega. Läätspuu õied on kollased, need puhkevad juunis. Õites on palju nektarit, mistõttu suurt läätspuud istutatakse mesilate lähedusse (näiteks tuuletõkke hekina). Augustis valmivad 3−4 cm pikkused pruunid kaunad, mille sees on seemned. Seemned olevat söödavad, aga vaevalt kaasajal keegi nende manustamisega tegeleb. Aga näiteks kanad armastavad neid väga. Juured on läätspuudel pindmised. Nende küljes olevad mügarbakterid rikastavad mulda taimedele omastatavate lämmastikuühenditega. Kuna suur läätspuu on äärmiselt vähenõudlik, uskumatult vastupidav ja tugevaid tuuli ignoreeriv, siis kasutatakse teda enamasti hekina. Annab kännuvõsusid.
´Pendula´ - on ilusa olemisega leinapuu.Õitseb kollaste "herneõitega" juunis.
Puu kõrgus, nagu teistelgi leinapuudel, sõltub sellest, kui kõrgele leinavorm poogiti. Tüvi ei pikene, ta läheb ainult jämedamaks.
Kasutatakse soolopuuna, leinaläätspuuga saab kaunistada aiaveekogu haljastust, sobib jumestama kiviktaimlat. Ta sobib hästi hauaplatsile. Kuigi ta eelistab päikselist kasvukohta saab ta hakkama ka üsna varjulises kohas. Surnuaedadele omases liivases pinnases läätspuu kasv aeglustub, aga ülemäära suuremahuline leinapuu olekski hauaplatsile liiast.
Istutusjärgselt tuleb leinapuule panna tingimata 1..3 tugikeppi, et tuul ei pääseks puud kõigutama ja laseks tal rahulikult juurduda. Kui leinapuu püüab kasvatada ülespoole sirguvat oksa, siis lõika selline vääroks välja. Ka parimaski perekonnas juhtub vahel must lammas sekka! Läätspuid võib ebasobival kasvuaastal vaevata hahkhallitus. Sellisel puhul kattuvad lehed näotu hallika kirmega. Targem on pritsida lehed varsti peale pungadest avanemist üle mõne fungitsiidiga (Topas, Oxihom jne). Kohe, kui silmad lehtedel hallikaid plekke korda pritsimist.
'Lorbergii' - lehekesed on vaid kuni 0,2 cm laiad. Ta kasvab kuni 6 m kõrguseks graatsiliselt kaarduvate okstega põõsaks või puuks. Õied on tal liigile omaselt kollased. Tegemist on Saksamaalt Lorbergi puukoolist pärineva sordiga (1906).
'Walker' - on ribastunud lehtedega rippoksaline sort. Lehed ja õied on sarnased 'Lorbergii' omadele. Võra moodustavad tihedasti paiknevad ja sirgelt alla langevad peened oksad. Soolopuuna ei võta ta palju ruumi. Tegemist on kahe eelmise sordi ristandiga, mis saadi professor J. Walker'i poolt Morden'i uurimiskeskuses Manitobas Kanadas.