Liiv-kirsipuu (P. besseyi) - pärineb Põhja-Ameerikast, kus armastab kasvada liivasel pinnasel. On madal meetrine põõsake, aga kannab suuri ja maitsvaid kirsse. Temast on aretatud mitmeid sorte, mida kasvatatakse karmides oludes liivases pinnases ja kui ei taheta omada kõrget kirsipuud.
Punaselehine kirsipuu (P.×cistena) - punaste lehtedega ja valgete õitega väike püstine põõsas. Kõrgus ulatub kuni 1,5 m-ni. Lehtede värvus püsib terve suve üsna punane ega tõmbu roheliseks. Vajab täispäikest ja tavalist aiamulda. Ülemäära nätskes pinnases ei edene. Üldiselt kena, väike, punane ja vähenõudlik põõsake. Külmakartust tal ei tohiks esineda.

Punaselehine kirsipuu õitsemist alustamas.

Stepp-kirsipuu (P. fruticosa) - pärineb Lääne-Siberi ja Lõuna-Uurali steppidest. Loetakse kõige külmakindlamaks ja põudataluvamaks kirsipuude seas. Moodustab meetrise põõsakese, mis õitsemise ajal näeb välja, nagu suur lumepall. Kirsside värvus ja maitse on varieeruv - heledast kuni tumedani ja kibehapust kuni üsna maitsvani. Annab palju juurevõsa. Tal on olemas sort ´Globosa´, mis iseseisvalt moodustab ideaalselt kerakujulise võraga 3...4 m kõrguse puu. Paraku on sort natike külmaõrn.

Näärmeline kirsipuu (P. glandulosa) - pärit Kaug-Idast. See vaevu poolteisemeetrine ümar põõsake on ilus igal ajal. Õitseb lehtimise käigus, õienupud on roosad, avanenud õied pleekuvad kiiresti valgeks. Õied suured, d=2cm. Kirsid tumepunased, kuivad, kuid söödavad. Annab ilusa sügisvärvi. Tal on sort ´Rosea´, mille pungad ja õied on roosamad, kui liigil.
Hambuline kirsipuu (P. incisa) - levinumaks on sort ´Polaf´. Moodustab inimesekõrguse valgete õitega ja roheliste lehtedega põõsa. Annab ereda sügisvärvi. Auhinnatud sordiks on ´Kojo-no-mai´. Tema punased õienupud avanevad enne lehtimist kevadel. Väikesed õied on mõningase roosa varjundiga valged, õisi on väga rohkesti. Sügisel värvuvad põõsa lehed oranžidesse toonidesse. Vajab päikest ja viljakat mulda. Hädavajadusel lõika kohe peale õitsemist. Kasvab pisut üle kahe meetri kõrgeks ja samavõrd laiaks. Väga hinnatud väikese aia põõsas!
Loorberkirsipuu (P. laurocerasus) - lehed on suured, läikivad ja igihaljad. Sarnanevad väga näiteks Katawba rodo lehtedega. Talvel on erinevus kaugelt näha. Loorberkirsipuu lehed ei rullu külmaga kokku, rodode omad aga küll. Mais puhkevad püstised valgete õitega õiekobarad. Kasvab 3 m kõrgeks. Tuntuim sort ´Otto Luyken´ sirgub vaid meetriseks. Euroopas on tal saadaval mitmeid eri sorte. Meile pole neid ülemäära toodud, sest loorberkirsipuu on piiriliselt külmaõrn. Talle tuleb valida tuulte eest kaitstud kasvukoht ja varjutada kevadpäikese eest. Lumega kaetuna elab kõvad külmad üle. Meie aias on Luualt pärit kloon aastaid püsinud, aga kõrgusesse sirgumisega on tal probleeme - talved küsivad lume alt välja jäävad võrseosad omale. Aga loorberkirsipuu on nutikas - ta kasvab siis nobedasti laiemaks. Väga esinduslik igihaljas taim.

Meie aia loorberkirsipuu kasvab köögi akna all - teda saab igal hetkel imetleda

Maximoviczi kirsipuu (P.maximowiczii) - pärineb Kaug-Idast. Loetakse ka väga kauniks väheldaseks puuks, kelle lehtede värvus on pidevas muutumises - puhkedes on nad lillakas-pronksjad, hiljem rohelised ja sügisel oranzhkollased. Õied on valged, viljad alul punased, valmides värvuvad mustaks. Nad on mittesöödavad. Kannatab varju, kuid ei kannata liigniiskust.
Kuriili kirsipuu (P. nipponica var.kurilensis) - nii lehtede kui ka rippuvate kergelt roosakate õite servad on sakilised. Tal on väga ilus puhasvalgete suurte õitega sort ´Brillant´. Kirsid 1 cm läbimõõdus, söödavad.
Põõsas-kirsipuu (P. pumila) - on pärit sealtsamast, kust liiv-kirsipuugi. Tema vähenõudlikkus ja kehva pinnase taluvuski on samasugune. Kasvab kiiresti meetriseks ümaraks põõsaks. Hakkab varakult kandma üsna suuri kirsse, mis on pea mustad. Temast saaks, nagu liiv-kirsipuustki teha hekke liivasel pinnasel.
Põõsas-kirsipuu roomav teisend (P. pumila var.depressa) - roomab sõna otseses mõttes mööda maad. Kasutatakse pinnakattetaimena. Tal on püstised rohelised lehed ja valged õied. Lehed värvuvad sügiseti oranžikatesse toonidesse. Seda kirsipuud poogitakse mõnikord ca 1,5 m kõrgusele tüvele ja saadakse niiviisi omapärase võraga väike puu.

Põõsas-kirsipuu roomavast teisendist kõrgemale pookimise abil saadad väikese puu võra sügisel.

Sahhalini kirsipuu (P. sargentii) - kasvab 8...9 m kõrgeks, õitseb roosade õitega mais ja annab sügisel 1 cm läbimõõduga kirsse.Lehed on puhkedes punakad, suvel rohelised, sügisel oranzhpunased. Enne puhkemist on õienupud karmiinpunased. Moodustab ümara võra. Loetakse ilusaks puuks.

Sügisrüüs sahhalini kirsipuu.

Tiibeti kirsipuu (P. serrula) - eelmisega samas "kaalukategoorias" puud kasvatatakse tema kestendava koore tõttu. Koor on läikiv, mahagonpruun kuni vaskne. Õitseb valgete õitega peale lehtimist. Külma ta ei karda.
Peensaagjas kirsipuu (P.serrulata) - oli esimene Hiinast Euroopasse jõudnud nn. jaapani kirsipuu. Praegu enam liiki ei müüda. Kaubaks lähevad vaid ilusate õitega sordid ´Amanogawa´(kitsa, sammasja võraga, heleroosade pooltäidisõitega), ´Kanzan´ (roosad täidisõied, nagu väikesed pallikesed, avanevad punastest õienuppudest. Areneb keskmise suurusega puuks.), ´Royal Burgundy´ (on ´Kanzan´i veinpunaste lehtedega edasiarendus. Kasvab aeglaselt. Võra on üsna kitsas, püstine), ´Kiku-shidare-zakura´ (roosade täidisõite pallikesed avanevad kevadel veel lehetutel rippuvatel okstel. Seenekujuline võra on enamasti 3 m kõrge ja samavõrd lai), ´Pink Perfection´ (on äravahetamiseni sarnane ´Kanzan´iga, aga ta on aretatud Inglismaal. Kasvult pigem pisut kasinam), ´Shimidsu´(täidisõied avanevad õrnroosadena ja pleekuvad kiiresti praktiliselt valgeks. Lameda võraga väheldane puu), ´Shirofugen´(heleroosad täidisõied pikkade rippuvate varte tipus, lai ja lame võra, kõige hilisem õitseja ). Nad ei kannata liigmärga, külma ja nätsket mulda. Külmakindlusest rääkides mainitakse 5 tsooni. Täida istutusauk kergelt happelise viljaka mullaga. Nõrgalt hapu muld loob eeldused, et sinu peensaagjas kirsipuu koloreerib oma lehed sügiseti kirgastesse toonidesse.