Valge mooruspuu Morus alba.

Valge mooruspuu (Morus alba) - on inimesi saatnud õige kaua. Arvatakse, et hiinlased on temaga tegelenud vähemalt 6000 aastat. Seda kahel väga olulisel põhjusel: mooruspuu kuni 2 cm pikkused liitviljad on söödavad (lausa maitsvad) ja siidiliblikate röövikute põhitoiduks on valge mooruspuu lehed.
Miskipärast on valge mooruspuu meil vähe levinud, kuigi tema külmataluvusena nimetatakse pakasekraade, milliseid meil pole ammu enam esinenud - kuni -25...-30 kraadi C. Noori mooruspuid võiks talveks siiski katta. Vanemad puud on vastupidavamad, nendel näpistab külm reeglina vaid võrsete tippusid. Eesti vähesed mooruspuud kasvavad mitmetüveliste põõsasjate puudena. Tüvi (tüved) on reeglina kõverdunud.
On loomulik, et pikkade aastatega on selekteeritud mitmeid valge mooruspuu vorme. Kaheldamatult tuntuim neist on :

´Pendula´ - kes kuulub rippoksaliste heitlehiste ilupuude tipp viide. Loetakse talvekindlamaks kui liiki ennast. Nagu leinapuude puhul enamasti, sõltub temagi kõrgus pookekoha kõrgusest. Aastatega kasvatab ta omale üsna koguka "seenekübara", mis koosneb mitutpidi vonklevatest okstest. Raagus olekus sarnaneb vana ´Pendula´ võra soliidse rippoksalise jalaka võraga. Lehed on tal hoopis teistsugused - enamasti südamekujulised, noortena helerohelised, suve teisel poolel pisut tumedamad, kuni 15 cm pikad, läikivad, katsudes karedad. Mooruspuu armastab omale kasvatada varieeruva kujuga lehti. Viigipuuga lähisuguluses olevana kopeerib ta mõnikord selle lehti. Seega, kui ootamatu külaline aeda satub parajasti siis, kui sa alasti päikest naudid ja oma keha D-vitamiiniga küllastad, siis saad viigilehe asemel ennast mooruspuu lehega siivsalt kinni katta.
´Pendula´ on nii isas- kui ka emasõitega sort ning isetolmleja. Kevadised vähemärgatavad õied vormuvad kesksuveks punasteks liitviljadeks, mis valminutena edenevad mustadeks. Need näevad välja, nagu vaarikad. Iga üksik osis on väike pähklike, mis on ümbritsetud viljalihaga. Viljad on magusad, pudenevad valminutena kergesti, mistõttu maiasmokad laotavad puu alla puhta kile või riidepalaka, et õrnu vilju poleks vaja pesta. Viljad tuleb pikemalt mõtlemata nahka panna või moosiks keeta - värskena säilitada neid ei õnnestu. Neid saab edakalt kuivatada rosinateks, millel on tugevam maitse kui värsketel viljadel. Viljade mahl on väga määriv! ´Pendula´ hakkab noorena vilja kandma, teeb seda igal aastal rohkesti.
Sobival niiskuse/temperatuuri /päikesevalgusega sügisel värvuvad valge mooruspuu lehed pilkupüüdvalt kollaseks.

Mulla suhtes ei ole valge mooruspuu pirtsakas. Ta tunnistab pea igasuguse mulla sobivaks. Aga kui ta saaks omatahtsi valida, siis ta eelistaks aluselisemaid muldasid ja väldiks veega üleküllastatud nätsket savist pori. Päike on asjakohane, põuda ta ei pelga, kõnni(sõidu)teelt lumega aeda kandunud soola elab üle. On märgatud, et püsivalt parasniiskes mullas kasvades on mooruspuu lehed nägusamad. Regulaarset lõikamist ´Pendula´ ei vaja. Kui siiski on tarvis tema võra korrastada, siis tee seda hilissügisel või talve hakul. Niiviisi väldid kevadist asjatut mahlajooksu.

Nooruke valge mooruspuu ´Pendula´ Saaremaal. Peremees istutas puu pingi lähedale, et saaks jalgu väsitamata vilju nautida.