Lavendel Lavandula sp.

Lavandula angustifolia 'Hidcote Blue'

Lavendlid (neid on loetud kokku 25 liiki) võivad olla nii rohttaimed kui ka väikesed poolpõõsad kuni põõsad. Paljud neist on pärit Vahemeremaadest. Edasi ida poole liikudes ulatub nende leviala kuni Indiani. Eestis on valmis kasvama 2 liiki: tähklavendel (L.angustifolia) ja laialehine lavendel (L.latifolia). Euroopas on lavendlid väga populaarsed. Tuntud lavendlikasvatuspiirkond on Provence Prantsusmaal. Violetsed ja tugevasti lõhnavad lavendlipõllud on vaatamist väärt. Neid istutatakse nii üksikpõõsana kui ka hekina. Sageli on lavendel istutatud postkasti alla. Postkastini jõudmiseks on lavendli okstesse lõigatud "koridor", mille kaudu postiljon saab posti kasti torgata. Aga kahtlemata riivab ta lavendlioksi ja lõhnastab ära nii ennast kui ka kirjad.

Lavendlid on tuntud eelkõige lõhnataimedena. Iidsetest aegadest on kasutatud lavendliõli, lõhnavett ja salvi. Kuivatatud lavendliokstega on tõrjutud koisid. Lavendlitel on tavaliselt nn. lavendelsinised lõhnavad õied. Nad on head meetaimed. Lavendliõieteega on rahustatud närve, seda on joodud hea une teena, temaga on püütud leevendada peavalu ja maohaigusi. Lehti ja õisi kasutatakse ka mitmesuguste toitude maitsestamisel.

Lavendlid armastavad päikest ja tuulevaikset kasvukohta. Neile meeldib kuivem, mitte väga rammus mineraalne muld. Nad ei talu happelist pinnast. Nad edenevad rahuldavalt ka väga liivasel pinnasel. Nende suureks plussiks on asjaolu, et nad ei püüa muutuda domineerivaks (ehk teisisõnu, neist ei saa kunagi aiaumbrohtu). Lavendlid pelgavad talvist ülemäärast niiskust. Lavendlid hukkuvad nätskes ja liigniiskes pinnases kiiresti. Lavendlid vajaksid siiski talvekatet, et kindla peale külmasid üle elada.

Lavendleid tuleb 2× aastas kärpida: esimest korda siis, kui eemaldatakse õitsenud õievarred ja teist korda varakevadel, kui lõigatakse ära talve jooksul kahjustunud lehestik või kui kahjustusi ei ole, siis pügatakse puhmas kenasti vormi. Pügamata lavendlipõõsad vajuvad sorakile.

Lavendlitest on tuntumad: Lavandula angustifolia - tähklavendli sordid. Tegemist on igihalja poolpõõsaga. Hinnatuim on tumelavendelsiniste õitega sort 'Hidcote Blue'. Põõsakeste kõrgus ulatub 0,5 m-ni. 'Rosea' on madalam ja roosade õitega. 'Munstead' on hõbejate lehtedega kompaktne taim. Tema õied on lavendelsinised. Kasvab kuni 40 cm kõrgeks. 'Edelweiss' on tõestuseks, et tähklavendlil on ka valgeõielisi sorte. Tegelikult on tähklavendlil väga palju sorte ja pikkamööda imbuvad nad ka Eestisse. Nendest saab vajadusel moodustada madala, tiheda ja lõhnava heki (taimede vahekaugus reas 25...30 cm). Loomulikult kasutatavad ka üksikpõõsana. Nimele vastavalt on nende õied koondunud pikka tähkjasse õisikusse. Lehed on enamasti pealt hallikasrohelised, rootsutud. Tähklavendel õitseb juulis-augustis.

Laialehine lavendel (L.latifolia) – on samuti igihaljas poolpõõsas. Ta jääb kasvult tähklavendlist pisut madalamaks. Tema lehed on laiemad ja mõlemalt poolelt hallikasrohelised. Ta õitseb juunis-juulis. Ka laialehisel lavendlil on väga palju sorte. See lavendliliik on Eestis vähe levinud hoolimata sellest, et meie bot.aedades on nad ammusteks asukateks.

Paljundamiseks: Suvel saab teha pistikuid. Seemnekülvid lähevad hästi kasvama.