Harilik näsiniin Daphne mezereum

Olgu hakatuseks esitatud hariliku näsiniine (Daphne mezereum) pilt.	Valgeõielist sorti ´Alba´ tuleb aedades hoopis harva ette.
Hariliku näsiniine viljad on tugevasti mürgised.	Harilik näsiniin on kärsitu loomuga- ta kipub juba talvel õisi avama, kui ilm vähegi sula on.

Arillis – mais võib hõredama lehtpuumetsa all siin- seal märgata lillakasroosade õitega kaetud põõsaid. Lähemale sammudes tajume suurepärast aroomi, mis varakevadiselt karges õhus kaugele levib. Kuna metsa all võib kohati lumelaikusidki olla, siis pole teisi õitsejaid märgata ja kangesti tahaks õitsvaid oksi koju kaasa murda.  Ilma noata ei õnnestu oksamurdmine kohe kuidagi. Kes teadmatusest hammastega sitkeid oksi püüab läbi kaksata, kahetseb hiljem oma tegu kibedasti. Näsiniin – nii on vanarahvas mitmel pool Eestis teda tabavalt kutsuma hakanud – on üleni sedavõrd mürgine, et tundlikuma nahaga oksamurdja sõrmed võivad hiljem villi minna ja hammastega oksasikutajal lõpeb metsaskäik tursunud kõriga (seda siiski harva). Kui koduteel mõni metsaametnik vastu juhtub tulema, siis ootab sind viimase ebameeldivusena ees trahv looduskaitsealuse taime murdmise eest.

Harilik näsiniin – Daphne mezereum – on saanud omale palju nimesid. Teda on ilmselt tema ilu pärast hellitavalt nimetatud metssireliks, kuigi lähemalt vaadates näsiniine õied sireli omadele üldse ei sarnane. Saarlased kutsusid teda nasinaks, läänlased naeseniinepuuks, Lõuna-Eestis oli tal nimeks küüvits. Pala kandis tunti teda surmalille nime all. Ja mitte ilma asjata! Harilikust näsiniinest on leitud 3 toksilist ühendit, mis kannavad omadustele vastavalt väärikalt kurjakuulutavaid nimesid – daphnetoksiin, mezereiin ja dihüdroksükumariin. Õnneks on inimesed ja ka loomad sedavõrd arukad, et hukkunutest pole kirjasõnas teateid leida. Kui sul on aias ringi traavimas õrnas eas lapsi, siis võib karta, et näsiniin oma mürkidega ei anna sulle hingerahu. Mis muud, tõmba paksemad kindad kätte ja pudista valmimahakkavad viljad korvi ning viska nad minema.

Pikemat artiklit näsiniintest saad lugeda "artiklite" lehekülgedelt või siia klikkides.

Harilik näsiniin - D. mezereum – on kuni 1,2 m kõrgune heitlehine põõsas. Hr. Veeruse andmetel kasvas perekond Toovere aias Tallinnas 1,8 m kõrgune harilik näsiniin. Põõsas õitseb enne lehtimist aprillis-mais lillakasroosade õitega, mis kinnituvad 3…4 kaupa eelmise aasta võrsetele. Kuni 10 cm pikkused süstjad lehed on koondunud tihedamalt võrsete tippudesse. Septembris valmivad hernesuurused punased luuviljad, mis kinnituvad otse võrsele. Külmakindlusega tal probleeme pole, ta kasvab hajusalt üle kogu Eesti.
`Rubra Select´ - kasvab kiiremini (kõrgus kuni 1,5 m) ja on loomuldasa tihedama oksastikuga kui liik ise. Õied on suuremad, tumedamad ja neid on tunduvalt rohkem, kui liigil. Ei vilju.
`Purpurea´; `Rubra´- on veel paar tumedamaõielist kultivari. Jääb mulje, et iga puukool, mis näsiniinesid paljundab, on oma väljavalitud emapõõsale ka suupärase nime pannud. Paraku pleekuvad nende kõigi õied kiiresti. Õige oleks istutada punaseõielisi näsiniini nii, et lõuna ajal jääksid nad päikese eest varju.
Hariliku näsiniine valgeõieline vorm – D. mezereum var.alba ( ka var.album või f. alba või lihtsalt ´Alba´) on tugevasti lõhnavate puhasvalgete kuni kreemvalgete õitega ca 1,2 m kõrgune põõsas. Tema tõeliseks trumbiks on tugev ja väga meeldiv lõhn. Viljad on tal kollased. Paarile eriti suurte valgete õitega kultivarile on pandud nimeks `Bowles White´ ja  `Paul`s White´. Ka nende viljad on kollased.

Väidetavalt saab kõigist ülalnimetatud näsiniinte seemnetest sordiehtsaid järglasi. Harilik näsiniin väldib kasvamist liigniiskes kohas. Kerge (laiguline) varjuala või täispäike on talle parim. Talle kasvukohta valides ära kiirusta - mõtle ja mõõda, pea nõu ja kaalutle. Asi selles, et näsiniined ei talu ümberistutamist. Ja hoidku jumal, et sa ei hakka talle mingisugust talvekatet ümber sättima - sellist ahistamist ei kannata harilik näsiniin kohe üldse mitte.