Tulbipuu Liriodendron.

Tulbipuid on 2 liiki - harilik tulbipuu kaasvab Põhja-Ameerikas ja hiina tulbipuu on pärit Hiinast. Nad on ühtmoodi vägevakasvulised puud, aga hiina oma on siiski pisut väheldasem.

Harilik tulbipuu (L. tulipifera) on sagedamini Euroopa parkides ja aedades kohatav tulbipuuliik. Ta kasvab väga suureks ja nõuab palju ruumi. Tema tüve läbimõõt või olla kuni 1,8 m. Indiaanlased õõnestasid tulbipuu tüvedest ühe-puu-paate. Tulbipuu kerge puit sarnaneb paplite omaga. Sellest saab edukalt teha vineeri, mööblit, muusikariistu, paberit ja ehituspuitu.
Tulbipuul on kergesti meeldejäävad ja äratuntavad, suured, 2...6 hõlmalised lehed. Sügisel värvuvad lehed enne pudenemist erkkollaseks. Tema õied sarnanevad pisut tulpidega. Need avanevad alles siis, kui puu on täielikult lehes. Kollakasrohelised õied jäävad lehtede vahel üsna märkamatuks. Õide lähevad puud, kes on vanemad kui 15 aastat.
Alates 10st kasvuaastast on tulbipuud kiirekasvulised. Mõnusaks olemiseks nad vajavad päikest ja püsivalt parasniisket viljakat mulda. Põuda nad ei talu. Noored puud on üsna külmaõrnad - -15 kraadi võib neid kuni mulla pinnani ära külmutada. Hiljem arvatakse neid kestvat lühiajaliselt isegi kuni 30 kraadist pakast.
´Aureomarginatum´ on hariliku tulbipuu armastatud sort. Tema suured lehed on kontrastselt kollasekirjud.
´Fastigiatum´ on nimele kohaselt püramidaalse võraga sort. Mõlemi sordi puude kasv jääb liigi omast kasinamaks.

Seda pilkupüüdvat puud oleks kohane kasvatada rannikualadel ja saartel.

Noor harilik tulbipuu Saaremaal.	´Aureomarginatum´ uhkeldab oma vastavanenud lehtedega.