Paide taliõun

Pilt on tehtud septembri lõpus. `Paide taliõun´ - ad näevad küll väga fotogeenilised välja, aga paraku on nad üle valminud ja ei seisa kehvemas hoiupaigas enam Jõuludenigi.

Talveõun. Emapuu kasvas enne II Maailmasõda Paide linnas. Kirjasõnas leiab ta esimest korda mainimist 1899.a. Puu saamislugu pole teada. Väidetavalt pole temaga võistlejat säilimise ja maitse osas.

Hinnatud talveõun, mis säilib kevadeni eeldusel, et teda ei lasta üle valmida ja koristatakse septembri I kümnepäevakul. Süüa sünnib novembrist alates. Õun väheldane (50…80 g), lameümmargune, 3/4 kaetud triibulise punaga. Viljaliha tihe, kollakasvalge, peeneteraline, väga hea maitsega, sisaldab happeid 0,7%, suhkruid 10,2 %, askorbiinhapet (C-vitamiin) 11,3 mg%.

Peale lihtlabaselt söömiseks säilitamise sobib Paide taliõun kõige paremini kuivatamiseks ja hädaga ka kompotiks ning marineerimiseks. Keedises kipuvad õunatükid jääma vintskeks. Mahla ei soovitata temast teha, see jääb hägune. Kokkuvõttes - tegemist on "puhtatõulise" söögiõunaga, töötlemisel häid tulemusi pole oodata.

Puu tugevakasvuline, hakkab hilja kandma, kannab pea-aegu igal aastal. Täiesti talvekindel. Saagikus kuni 300 kg puult. Eelistab kasvada heal mullal (mida on tüse kiht), aga kasvab rahuldavalt isegi raskel ja liialt märjal mullal, kus teised sordid ei edene. Liivasel pinnasel ei taha kasvada. Ei edene Põhja-Eesti kuivadel õhukestel muldadel. Paremaid saake on saadud Kesk-Eestis.

Võib nakatuda kärntõppe, mistõttu viljad varisevad enne valmimist. Vastupidav tüvevähile.

Isesteriilne, tolmu annavad kõige paremini "Tartu roosõun", "Antoonovka", "Liivi sibulõun".

Puud tuleb nii harvendada kui ka kärpida (nagu "Suisleppa"), kuna on jõulise kasvuga.