Jõhvikas, Mustikas, Söödav kuslapuu
Karusmari Maasikas Sõstar Vaarikas. (valimiseks kliki)
Viinamarjad (valimiseks kliki)
Marjapõõsaste hinnakiri (valimiseks kliki)

 

Jõhvikas

Jõhvikad on roomavad kääbuspõõsad. Neil on peened võrsed, mis teisel aastal puituvad. Ta on kõige korjatavam looduslik mari. Eesti parematelt korjekohtadelt saadakse 1000 kg marju hektarilt.
Jõhvikad on väga tuntud ja armastatud ravitaimena. Oluline on marjade - suur vitamiinide sisaldus (aneemia, kosutusvahend peale rasket haigust, taastusvahend peale pingutusi), suur kaaliumisisaldus (südame-veresoonkonna haigused, alandab vererõhku), bakteritsiidsed omadused (mitmesugused mädanikud, külmetushaigused), hapete sisaldus (aitab vältida neerukive) ja pektiinide sisaldus (aitab organismist välja viia mürkaineid: vaske, tsinki, arseeni, strontsiumi jne.). Jõhvikaid ei soovitata gastriitide, koliitide, maohaavandite puhul.
Koduaias saadakse 1-2 kg marju ühelt ruutmeetrilt. Jõhvikas on hapu  mulla lembene. Esimese saagi saab 5.-6.aastal. Lihtsaim viis jõhvikatele peenart teha on järgmine: Laotage valitud kohale maapinnale sobiva kujuga tükk peenravaipa. Seejärel ääristage tulevane kõrgpeenar äärisega. Ääriseks sobib kasutada põllukive, laudu, roikaid, turbapätse, vitstest punutisi. Äärise kõrgus peaks olema 20...30 cm. Tekkinud "küna" täitke heleda, loomadele allapanuks mõeldud freesturbaga, millele on hulka segatud jämedat liiva (vahekorras 2...3 osa turba kohta 1 osa liiva.). Tallake turbasegu kinni ja laske tal pisut vajuda. Jõhvikad istutatakse vahekaugusega 20×20 cm kuni 20×30 cm. Väetamiseks kasutatakse rododendronite väetist. Kasutatakse ka kristalliini arvestusega 20 g väetist 10 l vee kohta. Kastetakse normiga 1 ämber väetiselahust 1m2 kohta. Peale väetamist kastetakse jõhvikapeenart puhta veega. Väetistega ei tohi liialdada. Mitte mingil juhul ei tohi väetada lubiainetega (tuhk, klinkritolm) ega kloori sisaldavate väetistega.
Jõhvikapeenar tuleks rajada päikeselisele kohale. Jõhvikad õitsevad Jaanipäeva paiku väikeste õrnroosade õitega. Sel ajal on peenar vägagi dekoratiivne. Jõhvikaid igihalja taimena ohustab kõige rohkem talvine päike ja külm, kui parasjagu ei ole lund, mis jõhvikataimi kataks. Koduaias tuleks jõhvikapeenrale talveks peale panna varjutuskangas. Lisaks võib üle visata ka katteloori.

Mustikas

Mustikad hakkavad valmima. Kobarad on veel kirjud-siniste marjade seas on valgeid ja mõned roosadki. (mõlemad fotod on pildistatud Eestis)
Ütlemine: "Mustikad on suured, nagu pöidlaotsad" - ei ole liialdus.

Mustikamarju on ajast-aega armastatud. Kui kõht on korrast ära ja mustikatest ka enam abi ei ole, siis on viimane aeg arsti juurde minna. Reeglina on mustikad siiski sedavõrd tõhusad kõhu korrastajad, et käik tohtri manu võib ära jääda. Marju saab mitut viisi sisse teha. Vanasti, kui suhkrut polnud võtta, neid lihtsalt kuivatati. Mustikad on kuulunud kosmonautide menüüsse. Nad teravdavad öise nägemise võimet. Mustikamarju peaksid sööma kaugsõidu autojuhid, vedurijuhid, lendurid. Mustikad vähendavad vere hüübimist, hoides ära trombide teket ja vähendades müokardi infarkti ohtu. Mustikatega on ravitud ekseeme, põletusi, troofilisi haavandeid. Abi on nendest saanud diabeetikud ja neeruhaiged.
Mustikad on samuti kääbuspõõsad. Hariliku mustika põõsad on kõrgusega 20...40 cm ja kasvavad looduses kogumitena. Kogumi moodustavad põõsad on omavahel maa all võsundite kaudu ühenduses. Põõsastekogum, mis katab ala läbimõõduga kuni 10 m, on tegelikult üks taim. Ainult ta on pööraselt vana - 100 a ei ole veel mingi piir. Mustikas on heitlehine taim. Mai lõpus ilmuvad uued lehed koos väikeste rohekas-roosade, kellukate moodi õitega. Peale hariliku mustika (Vaccinium myrtillus) kasvab meie looduses veel ka sinikat (Vaccinium uliginosum). Harilikku mustikat liigitatakse madalakasvuliste sekka. Meile harjumuspärased mustikamarjad on üsna tugeva iseloomuliku maitsega ja teevad süües suu siniseks. Põhja-Ameerikast on pärit kõrgekasvuline (kuni 1,5 m) kännasjas mustikas (V. corymbosum) ja veel mitmed teised liigid. Omavaheliste ristamistega on püütud aretada väga saagikaid ja suuremarjalisi hübriide. Paraku on need meie tarvis tsipa külmaõrnad, nende marjad on hoopis maitsetumad ega värvi süües suud.
Mustikate kasvatamiseks võib talitada samuti, nagu jõhvikategi puhul. Ainult peenar võib olla keskpäeval kaetud mõne hõreda puu varjuga. Mustikate õitsemise ajal on sagedasti öökülmasid. Et külm õisi ära ei võtaks, tuleks mustikad ohu korral üle tõmmata kattelooriga. Ebasobival ajal olnud öökülmad ongi põhjuseks, miks metsas igal aastal mustikaid pole. Marjade valmimise ajal omandab põõsas mitmevärvilisi toone.
Põhjalikumat teavet mustikate kasvatamise kohta leiate Marjasoo talu peremehe Toomas Jaadla kirjutisest, mille ta oli lahkesti nõus internetis saadavaks tegema.

North Country Kännasmustika ja ahtalehise mustika hübriidsort. Külma kannatab (olenevalt kaasnevatest asjaoludest) -20...-30 C. Marjad on suured ja heledad. Valmivad varakult ja järk-järguline küpsemine kestab 3 nädalat. Mustikapõõsa lehed värvuvad sügisel punakasoranzhidesse toonidesse. Kasvukoht peaks olema tuulevarjuline, päikseline ning turba-liivasegune. Pinnas peab olema happeline. Tuleb jälgida, et kevadised öökülmad õisi steriilseks ei näpistaks ja linnud marju nahka ei pistaks. Katteloorist ja linnuvõrgust on mustikate kasvatamisel suur abi
North Blue Ka selle sordi paljud parameetrid ja kasvukoha nõuded on eelmise omadega samased. Ainult mustikad ise on tumedamad, aromaatsemad ja lehed värvuvad sügisel tumepunaseks.

 

Söödav kuslapuu

Söödava kuslapuu (Lonicera edulis) marjad avavad hooaja - nad on esimesed, millega võime aias maiustada. Nende esmapropageerija au kuulub venelasele Mitshurinile, kes juba 1909.a. soovitas neid aias kasvatada. Siiani uurivad venelased hoolega kuslapuu viljade omadusi. Tuumafüüsikud Obninskist on leidnud, et marjad avaldavad positiivset mõju inimese bioväljale. Rahvameditsiinis kasutatakse marju kusepõie haiguste, maksakahjustuste, hüpertoonia ja kehvveresuse raviks. Lehtedest ja õitest keedetud teega kuristatakse haiget kurku ja ravitakse nahahaigusi. Noortest võrsetest valmistatud teega võib loputada juukseid. Pidada aitama juuste väljalangemise korral.
Looduses kasvab söödav kuslapuu Kaug-Idas, Kamtshatkal, Sahhalinil ja Kuriili saartel. Armastab kasvada jõgede kallasrel ja soode servades. Alustab õitsemist aprillis, paremaks viljastamiseks peaks aias olema 2..3 põõsast erinevast sordist. Marjad saavad valmis ca 10 päeva enne maasikaid. Marjad meenutavad pisut sinikaid - rohkem või vähem pikergused tumesinised vahakirmega kaetud marjad. Maitse on omapärane, meeldiv.
Kasvukoht võiks olla päikseline, mitte kuiva ning liivase pinnasega. Muld peaks olema kergelt happeline kuni neutraalne. Üldiselt on söödav kuslapuu aeglase kasvuga, täiesti külmakindel, õiepungad taluvad kuni - 8 C. Pealegi õitseb kuslapuu kuni kuu aega, mistõttu saak ei hävine öökülmade tõttu kunagi tervikuna. Noori põõsaid lastakse esimesed 5...7 a rahulikult kasvada, neid ei kärbita ega harvendata. Marju kannab eelmise aasta juurdekasvudel. Alates 7..8-st aastast tuleb põõsast igal aastal vanu oksi välja lõigata. Lõigatakse sügisel peale lehtede langemist.Teda on tark istutada samuti sügisel. Kevadel alustab ta kohe peale mulla sulamist hoogsat elutegevust ja kevadine istutamise pidurdab oluliselt tema kasvuindu. Põõsaste vahekaugus üksteisest peaks olema 1,5 m, ridade vahel peaks olema 2,5 m. Valminud marjad kipuvad pudenema. Korjatud marjad seisavad vaid 1...3 päeva. Marju võib keeta moosiks, külmutada, kuivatada, nendest võib teha mahla. Mahlaga saab värvida zheleesid, veine, limonaade.